tavainimene

Kõige tähtsam on leida paat

Posted in * by tavainimene on 18/09/2010

Ma pean sõitma Soome ja see teeb mind närviliseks.

Esiteks tunnen ma ennast lahe taga vaese sugulasena — oma ilmselgelt kunstnahast käekotiga. Jutud, et “välismaal ei huvita kedagi, kuidas sa riides käid” ei vasta minu arvates tõele. Ja kuidas veel märgatakse, ja tehakse ka vastavad järeldused. Tennised disaineriülikonna juurde ei pane tõesti kedagi kulmugi kergitama, aga idaeurooplase turult ostetud kingad tuvastatakse ilmeksimatult ära. Ja tehakse, nagu öeldud, vastavad järeldused.

Teiseks ei oska ma soome keelt. Kui ma seda kunagi iidammu natuke õppisin, ei pidanud kaheksakümnendatel välja antud õpik ega kolmekümnendatel välja antud õpetaja miskipärast vajalikuks mainida, et tegelikult ei räägi niimoodi isegi YLE uudisteankrud (siis vist küll veel “telediktorid”). Et kui kirjakeeles on “minä olisin”, siis tegelikus soome keeles on “mä’ois” või midagi sellist. Esimest korda Helsinkisse sattudes tundsin end nagu Paganel, kes on eksikombel hispaania keele asemel portugali keelt tudeerinud.

Kolmandaks, ja see on kõige olulisem, kardan ma laevasõitu. Mul on veesõidukitega valdavalt negatiivsed kogemused, kummipaatidest kuni parvlaevadeni. Viis korda tormi käes, kaks korda karil ja üks kord mootoririkkega triivimas — minu meelest on seda ebaloomulikult palju inimese kohta, kes umbes kümme korda elus ongi laevaga sõitnud. Kahjurõõmsad kolleegid meilisid mulle eile ilmaennustusi vahvate tsüklonite piltidega.

Noh, mis seal ikka. Ka see asi läheb mööda, nagu klassikud on öelnud. Ikka väike vaheldus enne peale vajuvat suurt sügist.

11 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. kylmjalg said, on 18/09/2010 at 21:39

    Kes sa küll oled, eriline tavaline?

  2. Rents said, on 19/09/2010 at 19:42

    Need inimesed, kelle arvamus oluline on, on nagunii valmis su tennistest mööda vaatama.

  3. sol said, on 20/09/2010 at 00:02

    Karid, vabatriivimine ja tormid – no mõnel (kes ei oska põnevust ja adrekat kahjuks üldse hinnata) ikka veab! Mina sain esimese tormi ja sellega koos esimese ja ainsa merehaiguse kätte 6-aastaselt Peipsit ületades. Ilus lapsepõlvemälestus.
    See vaese sugulase tunne on küll tuttav ja ega sellest vist pääsu olegi, olgu kott ja kingad millised tahes.

    • tavainimene said, on 20/09/2010 at 20:31

      Jah, ma täitsa tunnistan, et adrekas ei ole absoluutselt minu teema. Madalikule sõitmine võib olla tore ja põnev filmis, aga tegelikus elus istud sa kreeni vajunud laevukese tekil ilma päästevesti ja ellujäämisvarustuseta ning troopiliste liivarandade ja eksootiliste tätoveeringutega külalislahkete aborigeenide asemel terendab su ees perspektiiv hüpata riietega jahedapoolsesse vette, ujuda sada meetrit, ronida soisele, mudasele, roostikulisele ja võsatüükalisele kaldale ning ragistada märgade riietega huupi valitud suunas jumal teab kui pikk maa läbi selle porise tüügastiku, et jõuda üldse mingite tsivilisatsiooni märkide ja abi otsimise võimalusteni. Ja seitsmemeetrine lainetus Läänemerel ei tähenda seda, et sa ronid masti otsa ja möirgad uljalt laintega võidu, vaid seda, et sa põikled öö otsa inimeste eest, kes püüavad sulle sülle oksendada.

  4. kaarnake said, on 20/09/2010 at 08:16

    Ma vist oma käesolevas, mõttetus ning tuhmis elus väljamaa koledaid ninimesi ning nende hirmsaid kombeid nägema ei pea. Piisab omamaa jõledikestki;) Aga Sinu mure on väga mõistetav.
    Kui probleem on detailides, siis aitab nt kostyymitäienduseks kapipõhjast kunstipärase siidsalli vm ylesotsimisest, mis vääristab kogu stilistikat. Kui aga vaese-sugulase-tundes, siis peab mitu päeva varem hakkama ennast systeemselt psyhhomasseerima e ajuloputama teemal: Ma olen ilusaim, targim & parim!, Parem guru kylas kui loru linnas, Mina olengi see algkultuur, millest tõuseb 1000-aastane Ugri Yhendkuningriik, jms. Peab ytlema, et sellist laadi (aga aastatepikune) enesesisendus aitas mul arast, enesekindluseta jne jne depressiiv-passiivikust saada vähemalt iseseisvaks inimeseks. Kahtlemata on systeemsel mõttetööl kaugeleulatuvam & olulisi asju parandavam mõju kui kaitsta ennast nt võimalike hõimuvellede-sõsarate mobimise ja sh enesehinnangu ebatervislikult sygavale langemise eest.

  5. Indigoaalane said, on 20/09/2010 at 08:20

    Huvitav. Minu jaoks pole välismaa inimestel mitte paremad (stiilsemad) rõivad- vaid, juuksed ja soeng on see, mis ilmeksimata eristab Ida-eurooplast nendest teistest. Ja aru ma ei saa, mis täpselt nende soengutes nii teistmoodi on…

    • tavainimene said, on 20/09/2010 at 20:36

      Jaa. Seda ma olen ka mõelnud. Esimene hüpotees – ainult idaeurooplased värvivad kodus juukseid, sh rohkem kui kaks tooni oma loomulikust juuksevärvist erinevaks. Teine hüpotees – Ida-Euroopa juuksurid lõikavad soenguid, mis näevad head välja juuksuritoolist tõustes, Lääne-Euroopa juuksurid lõikavad soenguid, mis näevad vähemalt normaalsed välja ka ilma pooleteisetunnise mässamiseta. Ja kolmas hüpotees – idaeurooplased kannavad endas mingeid Kunda kultuuri geene, mille üks väljund on nirud juuksed.

  6. sol said, on 20/09/2010 at 11:34

    Autosõit ja isegi jalgsikäimine on kindlasti laevasõidust ohtlikumad. Mina isiklikult kardan autoga sõita, eriti pimedas. Ning Tallinna-Tartu vahel liiklemiseks kasutan võimalusel rongi või bussi, mis sest, et see on autost ebamugavam variant. Vat nii jänes olen…

  7. nodsu said, on 24/09/2010 at 03:48

    Mul on ühed armsad, katkised, teadmata päritolu (tähendab, leidsin vanemate esikust ja keegi ei mäletanud, kuidas nad olid sinna saanud) tennised, veidi nagu räpased ka, ja Rootsis sain nende eest komplimendi.

    Vaatan, et minu juuksestilistikastrateegia on veel kõige turvalisem – juuksuris käisin viimati mingi lavasoengu pärast ja värvinud ei olegi, kuigi vahel mõtlen, et nagu väga hallikirjuks hakkab kiskuma, et äkki… aga ei viitsi. Noh, siit jutust tuleks nagu välja, et sedasi saab hoopis juuksurikarisid vältida.

  8. nodsu said, on 24/09/2010 at 03:50

    (jutu mõte oli see, et pole need välismaalased nii hirmsad midagi ja vahel saab väljamaal stiiliauhinna hoopis millegi eest, mille peale mõni siin nina kirtsutab).

  9. tavainimene said, on 24/09/2010 at 14:06

    Oh, muidugi.

    Sellega seoses meenus ühe tuttav teismelise jutt, et kui õige brändi tossud võivad sul olla jalas kasvõi räbalateks kulunud, siis Adibasi või Reeboxi kandmine oleks sotsiaalne suitsiid.

    Ja stiilsuse asjus meenus kuskilt loetud õpetus, kuidas pääseda Sartorialisti:
    1. Be very thin.
    2. Wear outrageous shoes.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: