tavainimene

Kuigi elu polnud kerge, leidus siiski küllalt õnne

Posted in * by tavainimene on 17/09/2010

Karsten Brüggemann kirjutab Sirbis, et mittevene rahvaste ohvrinarratiivi tajutakse transnatsionaalse ajaloodiskursuse kontekstis ühedimensioonilise  vaateviisina. Ja et kui räägitakse mittevene rahvaste “venestamisest”, siis oleks ühedimensiooniline  uurida ainult seda, kuidas see tundus inimestele на местах — tuleks küsida ka, mida taotleti tegelikult impeeriumi keskuses. Brüggemann pakub, et taotleti täiesti normaalseid ja mõistetavaid impeeriumi-asju. Eestlased, ärge võtke isiklikult.

Kirillitsale üleminek ei tähendanud keele  nivelleerimist, sest tänu erinevatele diakriitilistele märkidele oli 1930ndate aastate lõpus kirillitsale üle läinud keeltes kokku üle 300 erineva sümboli. Samal ajal toetas keskus kohalikes keeltes raamatute väljaandmist. Vene keel oli regiooniülese suhtlemise keel ega pidanud asendama kohalikke keeli.

Noh, kui mina oleksin imperaator, siis ma arvatavasti toetaksin kohalikes keeltes ainult nende raamatute väljaandmist, mis minu vägevust ja heldust ülistaksid. Ja uue tähestiku juurutamine oleks minu meelest hiigla kaval nipp, võõrutamaks kohalike keelte kõnelejaid paari põlvkonnaga nonde vanade ja nurjatute raamatute lugemisest, kus minu vägevust ja heldust ei ülistatud.

Ajalooteadus peab alles õppima nägema (Baltikumi) nõukogude kodanikes indiviide, kes oma isiklikke argisoove ja -tahtmisi rahuldasid ja seejuures koguni õnnelikud olid. /…/ Kui ajalooteadus tahab paremini mõista elu võõra võimu all, peab ta rohkem pöörama tähelepanu argikogemusele Baltikumis nii tsaaririigi kui nõukogude võimu tingimustes. Üksnes rõhumisele ja vägivallale keskendumine pole lahendus.

Muidugi tuleb ajaloodiskursuse kontekstis arvestada eeskätt mõistetavat ja paratamatut soovi saada suhkruroogu ja puuvilla ning teiselt poolt ka arvukaid õnnelikke tunde laulu ja tantsuga, mis kuulusid istandusetööliste argikogemuse hulka.

Ei, ega ma saan lugupeetud professorist aru (muidugi oli N. Liit midagi enamat kui GULAG), aga minu meelest on ta tiba liiga kärsitu. Ohvrinarratiivist on raske loobuda enne, kui laibad on maha jahtunud. Talvesõda tundub ikka veel ühedimensiooniliselt ülekohtune, aga Põhjasõda on juba täiesti korralik transnatsionaalne ajalugu. Kolmesaja aasta pärast tekitavad natside maailmavallutusplaanid meis sama vähe ebateaduslikke poliitilis-moraalseid küsimärke kui praegu peatükid hunnidest.

Ega ma tõtt-öelda väga ei usu, nagu õnnestuks ajalooteadust poliitilise osmoosi eest kaitsta. Niinimetatud apoliitilisus on ka teatud poliitika.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: