tavainimene

Kaseladvast lehed lang’vad

Posted in * by tavainimene on 06/09/2010

Kui esimesed vaod kartulit üles said, tsiteeris mu ema, kes muidu on väga siivsa kõnepruugiga naisterahvas, suurima mõnuga kohalikku rahvapärimust: “Noh, nälg, laku nüüd perset!”

Sibulad ripuvad vanikutes köögi lae all, oad, peedid ja porgandid andsid normaalse saagi. Kaalikatest ei tulnud tänavu midagi välja, pisikesed igerikud, nii et häbi vaadata. Kõrvitsad kasvatasid poole suveni ainult isasõisi (“na ommava sul orjentatsjooniga”), aga suutsid lõpuks siiski end kokku võtta ja andsid kamba peale neli beebit, igaüks ise nahavärviga. Ühe rohelise ja näsalise juures on ilmselt reptiloidide DNA mängus; jumal teab, mis alien sealt lahti lõikamisel välja kargab.

Vanaema vana hea kauasäiliva rohelisekoorelise kõrvitsa seeme on aja jooksul kaduma saanud. Nagu on kadunud ka kartulisort hüüdnimega “Väike valge tsaariaegne”. Ja sinine “Odenwald”. Valgest kartulist tehtud puder oli õhuline-kreemjas nagu vahukoor või besee. Kui saaks kumbagi veel kasvõi paar mugulat.

Selle suve saakide hulka kuulub ka üks fauna esindaja. Feliks tuli, nägi ja võitis. Tulles nägi ta välja nagu keegi, kelle hüüdnimi võiks olla kasside keeles Kribu. Aga olles ennast ukse vahelt majja pressinud, võttis ta väga kiiresti õigusjärgse omaniku hoiaku — Diivanite Isand, Sahvri Ülemvalitseja ja Külmkapiukse Kõrgestisündinud Vardja. Inimesed degradeeriti teenindavaks köögipersonaliks.

Võib-olla kulubki kass seltsiks ära, kui ema tõesti päriselt maale kolib. Ei kujuta veel ette, kuidas see asi olema hakkab. Aga vähemalt on kartul keldris ja kõrvitsad kapi otsas.

7 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. kaarnake said, on 06/09/2010 at 21:51

    oo, odenwald!

    • tavainimene said, on 09/09/2010 at 13:53

      Kas teie kandis keegi seda juhuslikult enam ei kasvata?

  2. V.A. said, on 07/09/2010 at 19:01

    Võluv kõuts.

  3. tavainimene said, on 08/09/2010 at 15:28

    Võluv jah. Aga kipub linde jahtima, va nurjatu. Isegi naabri pirakaid kanu vaatab läbi aia sellise näoga, et “ühel päeval… ma leian võimaluse…”

  4. V.A. said, on 09/09/2010 at 09:52

    Eks ta vast leiagi varem või hiljem selle võimaluse … Või vähemalt üritab leida. Linnud on ju kassi jaoks täiesti vastupandamatud. Kassidel on lendavate olendite puhuks eriline kädistav häälitsuski varuks, spontaanselt see neil tuleb — ja juba õige väikestel kassipoegadel, nagu märganud olen.

    Kui mu kass on suve maal veetnud, siis ta hiljem tubasena ei viitsi muidugi pikka aega erutuda enam mingi lendava putuka peale, ainult aknast nähtud linnud on veel need, kes säärast jäägitut tähelepanu pälvivad. Alati ka mitte, sest milleks — see varblane puu otsas ei anna end ju kuidagi kätte, nagu kibe kogemus kinnitab … Aga kevadel, märgates tuppa sattunud esimest kärbest, kädistab kindlasti, ja püüab ta ka kinni. Ja sööb ära, va põrsas.

  5. tavainimene said, on 09/09/2010 at 13:52

    Väiksematel lindudel oli suvel mingi veider ekstreemsport aeglaselt ja madalalt kassi pea kohalt üle lennata ja lasta endale napikaid teha. See ei näinud ka kuidagi sedamoodi välja, nagu üritaksid nad teda pesast eemale meelitada vms. Pojad olid siis vist juba suured ka. Kärbsenäpid lihtsalt lendasid ühe puu otsast teise ja tagasi. Ja kass sooritas asjatuid hiigelhüppeid, lõuad laksumas. Nagu multifilmis.

  6. Mons said, on 16/08/2011 at 16:15

    Oodenwaldi müügil nädalavahetustel nõmme turul.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: