tavainimene

Kõle

Posted in * by tavainimene on 02/09/2010

Jahedal hommikul seisis keset silda kõhetu valges kampsunis nooruk. Peos hoidis ta ruudulist vihulehte, millele oli pastakaga veetud trükitähtedes teade: PALUN AIDAKE MUL EI OLE VÄIKSELE LAPSELE MIDAGI SÜÜA ANDA.

Jõudsin hooga jupi maad mööda kõndida, enne kui sõnum ajju jõudis. Samal hetkel tulid ühekorraga oletused: ajakirjanduslik eksperiment? tudenginali? mingi hull? tõsiselt hädas inimene? Aga siis tundus juba veider ümber pöörata ja tagasi minna. Püüdsin ennast veenda, et meil on ju kõik need… noh, tugisüsteemid. Et päris näljas ei tohiks ikka ükski laps olla. Aga teine sisemine hääl teatas sapiselt, et on ikka neid nälgijaid ka. Järgnes dialoog, mida animažanris oleks ilmselt kujutatud paremal õlal istuva inglikese ning vasakul õlal istuva kuradikesega:

– “Noh, lasid käest soodsa juhuse endale kümneka eest terveks päevaks õilsa inimese enesetunne osta?”
– “Miks nii küüniline? Kas ma ei või hädasolijale tõeliselt kaasa tunda?”
– “Täiesti võõrale inimesele? Ja tema väidetavale lapsele, kelle olemasolus, olgem nüüd ausad, sa sada protsenti kindel ei ole?”
– “Miks mittte? Mul on elav fantaasia. Ja ma olen näinud alatoidetud lapsi.”
– “Jama. Igasugune heategevus on katse ennast upitada — teiste, aga eelkõige iseenda silmis. Kerjusele annetatud raha on virtuaalse indulgentsi lunastamine. Sa ostad ennast vabaks süümepiinade eest, et sa elad suhteliselt mõnusalt süsteemis, mille kõrvalsaaduseks on nälgivad kodutud.”
– “Nii et kõik need supiköökide ja varjupaikade vabatahtlikud…
– ” …teevad seda, sest nad tunnevad end seda tehes hästi. Vajalikuna, lugupeetuna, tänu väärivana.”
– “Nii et kui kellegi aitamine tekitab minus hea tunde, siis on see tegelikult egoistlik akt? Taevas see ei loe? Õige altruistlik tegu oleks see, mida tehakse vastumeelselt, hambad ristis?”
– “Keeruta palju tahad, faktiks jääb see, et praegu püüad sa ennast õilsamaks vaielda ilma isegi kümnekat kulutamata. Säästueetika…”

Töö juures kinnitasid kolleegid mulle, et professionaalsed kerjused teenivad tõenäoliselt meist rohkem, aga n-ö amatööridele on seda parem, mida varem nad ametlike tugisüsteemide juurde jõuavad. Et mõnekümne krooni kaupa tilkuv juhuslik raha ei aita mitte lapsega peret järjele, vaid pikendab nende viletsust. Et tänavalapsele antud raha võib teha rohkem halba kui head. Ja et isegi tänavalapsele ostetud kõhutäie puhul ei ole kindel, kas see kokkuvõttes toetab last või tänavat. Ikkagi on mingi kripeldus sees. Kas selle hommikuse sillalseisja laps sai täna kõhu täis?

8 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. kaarnake said, on 03/09/2010 at 10:28

    Su kolleeg tegi väga hea kokkuvõtte – santimine ei lahenda olukorda, vaid pikendab agooniat. Mul on pikk nälgimiskogemus vabariigi taastamise algusaegadest, kui aga kelleltki abi polnud kysida, sest kõik olid vaesed. Praegu aga on isegi maal vm isoleeritult elaval inimesel võimalused mitte nälgida-kylmetada, vaid elumuutusi ette võtta. Teatavasti psyyhiliste probleemidega inimene aga muutusi ei taha, need rikuvad ta subjektiivset turvatunnet ja armsaid harjumusi. Aga ise äärmisest viletsusest tulnuna leian, et ennem nähku pudrupaja kõrval nälgija ka veidi vaeva, õppigu yhiskonnas osalema, kui et noor, sageli tugeva kerega terve inimene jääb kogu eluks kerjama & ainult saama, yhiskonnale midagi andmata. Ning mida on kerjaval, huvide & õppimissoovita isikul oma lastele õpetada?

  2. tavainimene said, on 03/09/2010 at 11:35

    No aga kui inimesel on sellised psüühilised probleemid, et ta ei suuda ennast kokku võtta ja mingit elumuutust algatada? Kus on piir laiskuse ja õpitud abituse (“oma süü”) ning nö meditsiinilise toimetulekuvõimetuse vahel? Kas ja mil määral näiteks rumalus on üldse inimese enda süü? Kas iga rumal võiks olla tark, kui ta vaid viitsiks?

  3. notsu said, on 03/09/2010 at 14:13

    Pluss see, et seni, kuni psüühiliste probleemidega inimene ühiskonnas osalema õpib (kui õpib), on tema lapsed (kui need olemas on) ju ikkagi näljas.

  4. kaarnake said, on 03/09/2010 at 15:30

    Selle jaox on tänapäeval sociaalsysteem, juba mitusada aastat teataxe, et vald peab oma sandid toitma. Ning tasapisi hakkab kaduma ka hirmus valehäbi tunnistada, et olen jah psyyhiliselt qrnatud, haige ning vajan ravi, inimesed on haritumad ning ettevõtlikumad kui iial varem. Selle taustal paistab igasugune pisemgi häda teravalt silma. Kahjuks aga ei kao inimeste hirm teatamise ees “sinna, kuhu vaja”, isegi kui see “kaebamine” aitaks päästa elusid. Tehakse nägu, et pole minu asi, ning kellegi viletsus ja piin jätkub rõõmuga.
    Muide ma ise, igavene kulak ning kinnisvaramiljonär, pälvin aeg-ajalt valla sotsiaal- ja lastekaitsetädide tähelepanu, kuna renoveerida põnevat ja väärtuslikku, aga hullus seisus 200-aastast maja, ise sees elades (aga kus siis veel?), on meie kandis kummaline ning tirriteeriv – samas kui kortermaju asustavad kymned tõelised alkashidest lapsepiinajad ei yllata ega häiri kedagi, sest pealtnäha on nad ju tavalised inimesed.
    Vabandan ohtra kommimise pärast, kuid see teema puutus minusse väga ja väga.

    • tavainimene said, on 03/09/2010 at 17:40

      Nukker lugu. Eluaseme kvaliteeti on ilmselt sotsiaaltädidel lihtsam mõõta kui peres valitsevate suhete oma.

  5. sol said, on 03/09/2010 at 23:54

    Mõni aasta tagasi sai kõiki sellised küsijaid saata Turvakodusse (Tiigi 55) sööma. Üks tore pere käis oma tasuta turvakodu-toidul iga päev isegi taksoga järel – hea kiire ja toit ei jahtunud tee peal maha…
    Praegu aga on hädalisi nii palju, et Turvakodu ei mahuta neid enam toitma. Siiski tuleks nad sinna saata ja lasta vallal oma vaesed toita.
    Raha küll ei tohiks anda, leivapäts või pakk kiirnuudleid on parem valik.

  6. Rents said, on 11/09/2010 at 09:36

    Mina ei usu mitte, et näiteks ema Theresa abistas inimesi eelkõige selle pärast, et end hästi tunda. Samuti tundub mulle, et ka Angelina Jolie mõtleb siiralt eelkõige teiste inimeste heaolule. Jah, loomulikult on ka endal hea tunne kedagi aidates, aga see ei ole siiski läbinisti egoistlik akt.

    • tavainimene said, on 12/09/2010 at 12:37

      Ema Teresa suhtes ma jääksin kõhklevale seisukohale. Minu silmis on ta üsna vastuoluline tegelane. (Kui osagi sellest tõsi peaks olema.) Ja kristlik-fundamentalistlik psühholoogia on üldse üks käsitamatu värk.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: