tavainimene

Väike suvelõpureis Lätimaale

Posted in * by tavainimene on 23/08/2010

Tänu mõnede kenade inimeste vastutulelikkusele oli mul meeldiv võimalus tutvuda seni külastamata paikadega piiri taga. Täpsemalt oli tegu mõisareisiga Põhja-Lätimaale. Kahe päeva jooksul külastasime kaheksat häärberit, millest mõni lausa lossi mõõdu välja andis.

Tuleb tunnistada, et minu senine tutvus Lätimaaga piirdub suuresti Valka, Valmiera ja Cesisega. Paar korda Riias, paar korda Siguldas, mõned läbisõidud põgusate peatustega kuskil Bauskas või Jelgavas ja ongi kõik. Rundale loss on nägemata, Ventspilsi heakorra-imed üle vaatamata. Ütleme otse, et Lätimaa on ikka võõras mis võõras.

Aluksne mõisas tegutseb pioneeride palee õigusjärglane noortekeskus ja üsna eklektilise mulje jätnud koduloomuuseum. Hiljem selgus, et tegelik muuseum on  hoone teises tiivas, kuhu meid miskipärast ei viidud. Piirdusime siis ajutiste näituste uudistamisega. Leo Kokli (Koklesi? mitte kuskilt ei suuda seda meest välja guugeldada) Kokle maalid tundusid täitsa huvitavad ja ilmselt on ta ise ka üks värvikas persoon olnud.

Stameriena loss meenutab veidi Alatskivit. Selle lossi ajaloo vahest huvitavaim seik on, et viimane mõisaproua Alexandra von Wolf abiellus 1932. aastal “Gepardi” autori Giuseppe Tomasi di Lampedusaga. Koduloolased uurivad siiamaani põnevusega romaani, et leida sealt viiteid autori Lätimaal veedetud päevadele. Maaliliselt kulunud ja väsinud mõisahoone kuulub kohalikule omavalitsusele ning on antud pikaajalisele rendile eraettevõtjale, kes kurtis, et vahetunud vallavõim tahaks meelsasti lepingust lahti ütelda ja lossi hoopistükkis Venemaa rikkuritele maha müüa. Teise poole nägemust asjast ei õnnestunud ära kuulata nii et olgu sellega nagu on.

Vecgulbene ehk Vana-Gulbene mõis rajati Riia piiskopi valdustesse Gulbene linna lähedale. 1802 sai Vecgulbene mõisa omanikuks Wolfide perekond. 1860. aasta paiku rajati uhke härrastemaja, selle juurde liigirikkad pargid ja kasvuhooned troopilistele eksootidele. Viimane parun von Wolf suri sama sajandi lõpul järeltulijateta, tema sugulastelt läks mõis 1920. aastal Läti riigi omandisse, kuid juba 1905. aasta revolutsiooni ajal oli see kõvasti kannatada saanud. Gulbene äärelinnas asuvat kompleksi kasutas hiljem Nõukogude armee, hooned lagunesid, park soostus. Lähiminevikus erastasid mõisa Läti suurettevõtjad, koostatud on kogu kompleksi renoveerimisprojekt, alustatud on pargi taastamist, maneežihoonesse on rajatud spaahotell ja restoran. Juhatajal on Läti kultuurieliidi seas kõvasti sidemeid, mida ta kasutab ära nende kohale meelitamiseks — nii kontserte andma kui isiklikke juubeleid ja muid tähtsündmusi tähistama.

Cesvaine jällegi meenutas ehk Taagepera lossi. Ehitatud 1895, stiiliks historitsism-eklektism. Algne omanik mitte Wolf, vaid Wulf. Hoone säilis üsna heas korras tänu sellele, et suurema osa 20. sajandist asus selles kool; väärtuslik vana parkett püsis oma aega oodates jubedate põrandavärvi kihtide all. Kahjuks sai maja katus 2002. aasta tulekahjus kannatada. Lossi praegune omanik on kohalik omavalitsus, kes peab seal muusikakooli ja väikest koduloomuuseumi. Valitsejaks on mõisas energiline ja jutukas Kanadast tulnud välislätlane, kes miinimumpalga eest teeb kõiki töid giidist puusepani.

Dikli mõis oli jälle Wolfide oma. Samuti uuepoolne hoone 19. sajandi lõpust. Heas korras. Erastatud. Sisaldab neljatärnihotelli. Kohapeal küpsetatud sarvesaiad. Kohvi juurde tuuakse kuum piim. Keldris olla kuuldavasti massaažitoad ja mullivannid. Kogu seinapind on maalide all. Voodid on suuremad kui vaese mehe tare ja nende jalutsilauad on nii uhkeldavalt kõrged, et laiekraan-televiisorit vaadata ei saagi. See-eest sobis Erast Fandorin imehästi voodikaaslaseks; polnud mingit vaeva ette kujutada, kuidas mööda nagiseva põrandaga koridori hiilib karutaltsutajaks maskeerunud kolleegiumiassessor tegeliku salanõuniku numbritoa poole, raske pronksist küünlajalg otsustavalt pihku pigistatud.

Ungurmuiža ehk eestipäraselt Ungru mõis on äärmiselt sümpaatne kompleks 18. sajandi esimesest poolest pärineva puidust peahoone ja varjulise pargiga. Suurimaks väärtuseks on algupärased seinamaalingud. Mõisa on eurorahade toel restaureeritud ning vammist kahjustatud palke välja vahetatud, kuid hetkel suuremaid töid  ei tehta. Seegi mõis kuulub vallale, raha üritatakse teenida seminaride, kontsertide, bankettide ja pulmadega.

Birini mõisa kuulsaim omanik oli krahv Mellin, kelle tütar abiellus von Pistolkorsiga. Uhke häärber ehitati noorele paarile pruudi kaasavara eest, milleks oli ligi miljon kuldrubla. Maja taha kaevasid kohalikud talupojad krahvi käsul järve. Labidatega. Viis aastat läks aega. Vaat nii. Aga Pistolkorside perekond ei hiilanud ilmselt kommete rangusega, igatahes tuli seal ette mitmeid seisusevastaseid suhteid ja nende traagilisi klaarimisi, mis aga muidugi andsid magusaid lugusid turistidele vestmiseks sajand ja poolteist hiljem. Praegu kuulub mõis eraomanikule ning on populaarne pulma- ja banketipaik.

Igate loss (samuti algselt Pistolkorside pere varandus) kuulub veidral kombel Läti riigile. On muinsuskaitsele vilistades euroremonditud (“me teeme nii, et kui kunagi tulevikus päriselt restaureerima hakatakse, on hõlpus algset olukorda ilma hoonet kahjustamata taastada”). Samuti pulma- ja peopaik noorpaari sviidiga, mis rahuldaks ka kõige barbilikuma Barbie maitset. Kena järveke vesiveskiga, kus töötab kohvik. Vesiratas töötas ka, aga veskikive ta minu näha küll ringi ei ajanud.

Tegelikult on Lätimaal üsna kodune ringi sõita. Loed bussipeatuse sildilt Berzkalni — asi selge, Kasemäe. Kõik on kuidagi loogiline. Aga miski on siiski teistmoodi. Noh, lilli tundub igal pool rohkem olevat. Puhmastena, peenardena, klumpidena, amplites, pottides, vaasides, igasuguste seadetena. Aga see pole veel see. Ei oskagi õiget nime anda — vahest muistse hiilguse märgid? Riia oli ju ikkagi metropol ajal, mil Tallinna hansahiilgus oli ammu unustatud. Kuramaa hertsogiriigile kuulusid suisa koloniaalvaldused. Võib-olla jõudsid Peterburi kuldrublad ja Pariisi moeuudised lõunanaabrite maile kuidagi ladusamalt?

Need ei ole tegelikult tõsiasjad, see on tunne. Ma ei tunne ju Läti ajalugu ja kultuuri praktiliselt üldse. Näiteks sellist fakti, et umbes Rõngu suurune tagasihoidlik Dikli alevik oli Läti esimese laulupeo toimumiskoht 1864. aastal. Kardetavasti pole ma ainus lätivõhikust eestlane. Noh, eks need saldejumsid on alati natuke kahtlased sellid olnud — omal ajal lõid nad ju ordumeestega meie vastu punti. Või olid need liivlased? Igatahes, vahet pole. Või võta, mis need lätlased meie liivlastega tegid? Ja pärast olid neil nood punased kütid…  Jah, Läti on naaber, kellele mokaotsast tere öeldakse, aga perekonnapidudele ei kutsuta.

Mõisareis oli siiski väga tore ja viis mõttele, et Lätimaad võiks veelgi avastada. Miks mitte järgmiseks Lāčplēsise radadel või midagi seesugust.

*

Fotode kohta vabandus, et need omavad vaid illustreerivat tähendust ega ole suuremad asjad. Minu fotoka kasutusjuhend on ostmisest saadik kadunud ja ma pole suutnud seda ISO ja valgetasakaalu värki endale siiamaani selgeks teha.

Üks vastus

Subscribe to comments with RSS.

  1. kaarnake said, on 29/08/2010 at 00:05

    ooooo! latvija on tõeliselt põnev riik! ma põlgan turismi, aga seda maad vahiks kyll.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

<span>%d</span> bloggers like this: