tavainimene

Baltoscandal, esimene päev

Posted in * by tavainimene on 07/07/2010

Seekordne esimene etendus valmistas pettumuse. Tegu oli belglase ja kanadalase kahemehetükiga, kus nad uurisid, kas ja kuidas nn kriitiliselt optimistlik eluhoiak on võimalik. Kui tavaliselt ei meeldi mulle teatri juures see, et ta on liiga — noh — teatraalne, siis seekord oli vastupidi. Seitsmekümneminutine optimismiotsing meenutas maoistliku parteirakukese strateegiaseminari grupitöö presentatsiooni. Või kodust põgenenud ja terasesulatustehase ametiühingu draamaringi astunud kodanlasevõsude agitkava. Ainult et oli veel igavam.

Kõik see jutt, et raha kui kontseptsioon tuleb fundamentaalselt kahtluse alla seada — minule tuli kohe meelde viimase aja öökapiraamatust bumper sticker “Question Gravity”. (Eks optimist ilmselt ütleks, et ühel päeval me rebimegi end gravitatsiooni kütketest lahti ja “meil’ taeva kõrgusse avatud on tee”.) Öökapiraamatuga tekkis teisigi seoseid. Pinker eristab (Sowelli järgi) traagilist ja utoopilist vaateviisi inimesele. Esimene neist tunnistab, et inimene sünnib maailma ulatusliku bioloogiliste antuste ja piirangute pagasiga, mida saab ainult arvestada, aga mitte kõrvaldada. Teine väidab, et inimene sünnib puhta lehena, kuhu ühiskond programmi kirjutab, ning et revolutsiooniliste ümberkorraldustega on võimalik luua süsteem, kus inimesi ei ahista ahnus, kadedus, võimuiha ega vägivaldsus.

Et siis optimism ja pessimism. Pessimism olevat (optimismiantoloogide järgi) kodanlik aksessuaar, mis mahitab võimule status quo säilitamisele suunatud ning inimeste tegeliku heaolu suhtes ükskõiksed või jõuetud parempoolsed valitsused. Neli näidet praktilisest kriitilisest optimismist olevat mikrolaenude süsteem, alternatiivsed energiaallikad, Barack Obama valimine ja Antanas Mockus. See viimane vahest oligi kõige huvitavam detail kogu etendusest. Tegu on Leedu juurtega Kolumbia filosoofi ja poliitikuga, kes Bogotá linnapeana mitmeid tegevuskunsti piirimaile ulatuvaid kampaaniaid ette võttis.

Rakvere pidi ka kreisi linn olema. Täna seda küll kuskil näha polnud. Kreisi linn elaks ja põleks praegu ööpäevaringselt teatrikunsti pragisevas maagiaväljas — väljakutel esineksid miimid, vaaateakendel tehtaks varjuteatrit, tänavakohvikutes deklameeriksid ettekandjad Shakespeare’i ja serveeriksid palavusest unetuile linlastele kummaliste nimedega jääkülmi kokteile. Aga ei midagi. Üle hämarduva tänava lendab paar roidunud tuvi. Ning kõigest viie miljardi aasta pärast kustub ka päike.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: