tavainimene

Digipööre

Posted in * by tavainimene on 06/06/2010

Maal sai ajalooline digimuutumine ära tehtud. Kogu üritus kujunes plaanitust kulukamaks, kuna kohe alguses selgus, et vana antenn ei kõlba. Järgmiseks selgus, et ka vana telekas ei kõlba — sellel oli tagaküljel ainult antenniauk. Teisel kohale vangerdatud telekal oli õnneks täiesti juhuslikult scart-pesa olemas.

Kahe erineva puldiga sudimine on parajalt tülikas. Digiboksi oma on eriti nõmedalt peenikeste nuppudega, seda tuleb väga täpselt sihtida ning väga oskuslikult vajutada, muidu ei juhtu midagi või juhtub liiga palju. Ennustan, et vanema vanusegrupi eestlaste telekavaatamine väheneb sellest suvest paraja jõnksuga. (Hilinenud soovitus eakate sugulaste noorematele sugulastele — veenge neid ostma sisseehitatud digiboksiga telekas. Raha madratsi alt, piibli vahelt, riidekapist või kohvitopsist  ringlusse suunamisega aitate ühtlasi kaasa majanduse taastumisele.)

Küsisin töötult naabrimehelt, kas tal on boks juba muretsetud. Mees lõi käega ja teatas, et temal ülearust tuhandet krooni kuskilt võtta pole. Nii et võib-olla see statistikajõnks hõlmab ka nooremaid vanuserühmi. Kui neil just pole ühtaegu säästlikke ja heldekäelisi eakaid sugulasi.

Aga progress on igal juhul tore asi ning üheksal juhul kümnest pole telekast nagunii midagi mõistlikku vaadata, olgu neid kanaleid viis või viiskümmend. Lugemisaasta tiimile hea moment oma üritust reklaamida: “Telekal kadus pilt? Loe parem raamatut!”

Sipelgad ei alistu

Posted in * by tavainimene on 06/06/2010

Pärast hea anekdoodi kuulmist või koolituse läbimist on kasulik kuuldu kohe kellelegi ümber jutustada. Seekordseks ohvriks sattus olema mu spordimehest vend. Jutustasin talle püüdliku algklassiõpetaja intonatsiooniga, millised on uusimad teoreetilised arusaamad motivatsiooni olemusest ja nn motiveerimisest. Vend kuulas mind natuke aega kärsitult nägu krimpsutades ning teatas siis: “Tiit Sokk ütles juba ammu, et kui maksta neile kaks korda rohkem, ei pane see neid kaks korda paremini mängima.” Nojah, tore teada, et viimaks on siis teooria praktikale järgi jõudnud.

Loengu vaheaegadel jälgisin ühe silmaga netimadinat, mis käib teatud bakalaureusetöö ümber. Ma ise ei julgenud sõna võtta, sest kui ma meenutan oma kunagist diplomitööd, siis sai sinna ikka ka uskumatut umbluud kirja pandud. Kõrgharidus on üldse asi, mida ei tohiks noorte inimeste peale raisata.

Teine huvitav teema oli üleval Delfis: et kuhu kaob laste koolirõõm ja kas ei peaks hoopis kooli trahvima, kui lapsed sinna minemisest viilivad. See on keerulisem teema. Paradigmamuutus või nii. Endiselt valdab ju arusaam, et kool on asutus, mille missioon on võimaldada õppuril teadmisi omandada. Peale kasvab aga jõudsalt arusaam, mille kohaselt töö, enesetäiendamise, kodanikuühiskonna ja sotsiaalvõrgustikega hõivatud lapsevanem peaks saama tellida koolilt n-ö täisteenuse: õpetus, kasvatus, meelelahutus, toitlustus, järelevalve. (See kõlas nüüd ilmselt sarkastilisemalt kui kavatsetud.)

Jah, meie kool püüab kasvatada protestantliku tööeetikaga sipelgaid, mitte stambi- ja krambivabu rohutirtse. Eelmainitud motivatsioonikoolitusel oli huvitav jälgida, kuidas vabakutseline lektor püüdis sipelgapesa-asukaid veenda, et töö peab pakkuma tegijale naudingut. “Ja kes sulle, sõbrake, siis teksapüksid õmbleks või piimapaki kassast läbi lööks?” küsisid kuulajate umbusklikud näoilmed sõnatult. Mulle meenus ammu loetud följeton, kus tuntud valm lõpeb nii, et eluaeg rasket tööd rühmanud sipelgas on vanuigi valutavate kontidega sant, aga talle külla põiganud reibas rohutirts teatab, et tuli just ühelt kontsertturneelt ja plaanib järgmist, kuna vanad muusikud on hetkel moes.

Visionäärid räägivad uut tüüpi ühiskonnast, kus vajatakse hoopis teistsuguseid inimesi kui seni — ikka neid rohutirtse. Mõni ütleb, et see uut tüüpi ühiskond ongi juba käes. (Võib-olla on sellega nagu taevariigiga, mis on uskuja inimese sees.) Mis seal ikka, püüame sipelgatele mõistlikul määral viiulimängu algtõdesid õpetada. Küll järgmise sajandi ajaloolased selgeks teevad, kellel õigus oli.

Ilutegijad

Posted in * by tavainimene on 02/06/2010

Kõigepealt tassis peremees metsast koju huvitava kujuga kõveriku juurika. Kui seda teatud nurga all vaadata, oli nagu madu, ja teise nurga alt nagu pikutav vanamees. Igati vahva juurikas. Järgmisel aastal sigines talle seltsiline. Seda kõpitses omanik natuke pussnoa ja peitliga, et vorme rohkem välja tuua. Lõpuks sai taies üle lakitud. Esimene juurikas sai ka värvikihi peale.

Nokitsemine hakkas peremehele meeldima. Talvel voolis ta oma puutöökojas valmis toonekure ja konna. Konn värviti leheroheliseks, lumivalge kurg sai veripunase noka. Paarike sätiti maja ette murule, külalised kiitsid meistrimehe kätt ja silma.

Järgmisel aastal tõi perenaine turismireisilt kaasa lõbusa aiapäkapiku. Talle seltsiks sigines lillepeenrasse juubelikingitus — kelmika naeratusega kassisuurune tigu. Külalised kiitsid ikka vahvaid vigureid. Siis sai vana aiakäru kollaseks värvitud ja lilli täis istutatud ning mitu suurt kivi lepatriinudeks maalitud. Puude külge ilmusid helendavad trollid, tiigile näkineiu kujuline purskkaev ja penoplastist luiged. Vana aida räästa külge riputati valged plastamplid petuuniatega. Ilus on, leidsid sõbrad ja sugulased, ja kui palju vaeva nähtud. Need, kes nii väga ei vaimustunud, olid viisakalt vait. Maitse üle ju ei vaielda. Oma tuba — oma luba. Ise tehtud — hästi tehtud.

Nii soome ja rootsi keelest tõlgitud kui kodumaist tegu aia-ajakirjad on harmoonia ja stiili juurutamisel jõuetud. Aiapäkapikud tulid, nägid ja võitsid.

Tikkida, tikkida, tikkida jah

Posted in * by tavainimene on 01/06/2010

Üks nukkude ja autode teemaline kommentaar tõi mulle taas meelde vana teema — tööõpetus. Väheneva ja vananeva rahvastikuga riigi tulevase (loodetavasti) pensionärina olen ma ju mõnevõrra mures, kas meil ikka õnnestub teha paljuräägitud tiigrihüpe vaesest ja vähenõudlikust allhankijast jõukaks ja nutikaks tehnoloogiamaaks. Kui 50% elanikkonnast alates lasteaiast tehnika juurest leebelt eemale suunatakse, ei saa see minu meelest üritusele kasuks tulla.

Mõtlesin siis, et vahest on järgmistel haridusastmetel asi parem. Võtsin ette väikse eksperimendi plaaniga märkida üles need — loodetavasti üksikud — koolid, mille koduleheküljel räägitakse endiselt poiste ja tüdrukute  tööõpetusest. A-tähe all said kirja Adavere, Aegviidu, Ala, Alavere, Albu, Ambla, Antsla, Aruküla, Aseri, Avinurme. Siis lõin käega, pilt on enam-vähem selge. Tüdrukutele õpetatakse endiselt kodundust ja käsitöötehnikaid, poistele lihtsat sissejuhatust tänapäeva tootmistehnoloogiatesse.

Eks Tallinna ülikool jätkab ju ka eraldi tööõpetuse ja käsitöö õpetajate välja koolitamist — rahvasuus jätkuvalt tuntud kui poiste ja tüdrukute tööõpetus. Tikkimisõpetajate produktsioon jääb dikteerima vajadust õpetada tikkimist. Nii on seatud. Jääb üle loota, et salvrätiku kunstipärane voltimine ja prillitoosi heegeldamine siiski arendavad õppuri üldist pädevust aine, energia ja informatsiooni muundamisega seotud probleemilahenduse alal.

Ah, kes neid asju teab. Võib-olla ongi Eesti saatus üritada olla ühest otsast väga innovatiivne ja teisest konservatiivne. Mingil väärtusteuuringu mentaalsel kaardil oli Eesti Hiinale palju lähemal kui Rootsile. Euraasia, mitte Euroopa?

Lühike sissekanne lugemispäevikus

Posted in * by tavainimene on 01/06/2010

Ostsin Jaak Jõerüüdi uue luulekogu. Ma ei oska selle kohta midagi targalt kirjanduslikku öelda, aga seal on sees mõned luuletused, mis tõstsid mind seespidi kikivarvule.

Jõudsin jälle mõtetega sinnamaale, et mulle vabavärss ikka hästi ei istu, üksikud säravad erandid välja arvatud. Vabavärss on kodustamata luule, mis vahib metsa poole, sööda teda, palju tahad. Rütmilis-riimiline värss tähendab juba palkidest taret, lees põlevat tuld ja mitmeid helkivaid silmapaare, kus peegeldub “tamm, mis kasvas taeva’asse”.

Mulle meeldib riimluule ja ma olen ta tuleviku pärast mures. Kas ei saaks moodustada mingit riiklikku kaitseala?