tavainimene

Polegi nagu midagi öelda

Posted in * by tavainimene on 28/06/2010

Ma loen ikka veel Pinkerit (“The Blank Slate”). Edeneb väga visalt, nii viis lehekülge korraga. Osalt sellepärast, et ma tunnen soovi keskmiselt iga kuues lause alla joonida ja leheküljeservale rasvane hüüu- või küsimärk sirgeldada. Aga peamiselt siiski sellepärast, et selga löönud lendva ei lase pikemalt ühes asendis olla. Maja lõhnab ussimürgi, hobusesalvi ja muude geriaatriliste kehakreemide järgi. Perearst dr Google väidab, et see jama kestab keskmiselt kuus nädalat ja sisulist ravi pole. Soovitatakse valuvaigisteid ja antidepressante. Ma võtaks mõlemad, tänan, sest kümne minuti kaupa magamine küljekeeramiste vahel mõjub mitte niivõrd kui öine puhkus, vaid kui mingit veidrat sorti aeglane valuvõimlemine. Asja ei tee paremaks ka Feliksi päevased katsed mu tuju tõsta.

Feliks on uus kass. Meie krunt on arusaamatutel põhjustel juba mitu aastat küla pool- ja pärismetsikute kasside konverentsi- ja seksiturismikeskus. Siin käivad suhteid selgitamas Garfield, Valge Sabaots, Mamma, Tuu Tõne Hall ja Üdsimust. Kaks esimest on tõelised veteranid, arvukates lahingutes karastunud pirakad kõutsid, kelle võigas kräun paneb vere tarretama kõigil peale fertiilses eas emakasside. Mamma on permanentselt tiine lapiline rääbakas. Nimi on vastuoluline, kuna erinevalt paljunemise esimestest etappidest on imetamise kontseptsioon sellele kiisule tundmatu ja seega tema arvukad pojad lihtsalt hukkuvad. Võib-olla on nii parem. Aga Feliks on väga noor ja väga kõhn tumekollane isakass, kes lihtsalt ilmus ühel päeval. “Eks keegi viskas autost välja,” arvas naabrimees süngelt.

Inimesi ulakassid enamasti ignoreerivad. Feliks otsib siiski  seltsi. Või tegelikult pigem tundub, et teistest kõutsidest poole kribumana hellitab ta mingeid feliinseid grandioosfantaasiaid, kus tema on Lõvi ja mina olen Põder. Siit on ainet vahvateks — kassi seisukohast — mängudeks. Nagu näiteks “Niida Põder Maha, Sööstes Talle Ootamatult Jalgadesse”. Või “Puksi Põder Madratsi Pealt Minema”. Või eriti adrenaliinirohke “Suska Põtra Küünega”. Ei, ma tegelikult väga loodan, et sellel apelsinikarva kelmil on siiski kusagil lähikonnas kodu.

Maal ei ole varjupaika, kuhu hulkuvad kassid toimetada. Hulguste varjupaigaks on kuurid, pööningud ja aidaalused. Ma ei tea, mida nad söövad; eks vist ikka hiiri ja linnupoegi. Veidrad poollooduslikud kooslused — karjäärikaldas elab rebane, kes toitub küla kanadest, ja ühe tühjaks jäänud maja teise korruse asustas nugisepere (küsisin üle, et kas mitte tuhkru — ei,  nimelt nugise).

Maal on asjad üldse teistmoodi. Ühel päeval trehvasin telekast (digilevi!) nägema kokasaadet, kus Nigella valmistas “lihtsat ja kiiret” õhtueinet, mis koosnes chorizo vorstikestest ja kammkarpidest. Juurde pakuti veel kikerherneid ja rukolat. Itsitasin ikka kohe südamest. Kohalikus külapoes on chorizo vorstikestele lähim toode arvatavasti mingi Põhja-Läti väike-lihatööstuse grillvorst. No purgiherneid saab ka (rohelisi, ilma kikrita). Aga kammkarbid? Mäletamist mööda ei müüda meil siin isegi krabipulki — liialt fäänsi värk. See-eest rukolat saab oma aiast — sitikate poolt auklikuks näritud, seega mürgivaba ja väga öko kraam. Täna rebisin lõunaks taldrikule suure kuhja lehti ja niristasin peale mingit salatikastet. Välja nägi väga elegantne. Nüüd olen terve õhtu sahvri vahet käinud ning vaheldumisi külmi pannkooke ja Läti grillvorste peale näksinud. Magustoitu ja kohvi asendab Solpadeine. Puhkus, igatahes.

10 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. notsu said, on 30/06/2010 at 01:22

    Nugis on ka maavääriline loom. Tuhkruid laseb mul siin linnaaiaski ringi.

  2. kaarnake said, on 30/06/2010 at 13:45

    Meil on ka Garfield, Edimäne ja Tõnõ hall, lapiline rääbäk &t, samuti on meie maja kujunenud kuumaks /…/turismikeskuseks: isegi pööning on aktiivses kasutuses. Varsti, arvan, lõpetan tasuta turismi ning hakkan boonuseid nõudma. Või lasen lahti oma sisemise looma, keda enamasti kehastab suur ja ketiulatusse sattunud väikeloomi, sh siile murda armastav ketikoer.
    Kassiraisad muide ohustavad ka suviti meie maja välisvoodri vahel elavat 2 nahkhiirte pesakonda. Yks kassireo alles tassis 1 nahkhiirepoja ukse ette.
    Muidu pole mul loomade vastu midagi. Aga kui inimesed võtavad omale ilusa karvase kassipoja, siis pesku, kammigu & ravigu ka teda suurest peast – mul on lapsed kassihaiguse pärast poolteist kuud lasteaiast eemal pidanud olema.

  3. kaarnake said, on 30/06/2010 at 13:48

    Maa- ja linnainimeste erinevuste kohta veel 1 lause: Tartus yhes marketis (kartuleid ostes) näen tihti tuttavaid maainimesi, kes sealt kartuleid ostavad. linna omad söövad igasugu peenemat kraami, mingit põhku;) isegi supi sisse käib tomat, shampinjon ja brokkooli!

  4. notsu said, on 01/07/2010 at 01:59

    Mina arvasin, et maainimesed mitte ei osta kartuleid, vaid ketravad neid ise või taovad alasil või kuidas see nüüd täpselt käiski (“ei ole midagi magusamat kui külasepa taotud ehtne sidruniviil”).

    Vahel ei pea ise maainimene olemagi, piisab, kui mõni tuttav või sugulane seda on, ja polegi vaja poest kartulit osta.

  5. notsu said, on 01/07/2010 at 02:01

    Aa, ja vahepeal, kui mul maatuttavatega eriti vedas, ei pidanud ka brokkolit ja tomatit ja muud põhku poest ostma, õigemini ei tohtinud osta, sest “muidu läheb ju hukka” ja järelikult tuli süüa iga päev vähemalt kilo tomateid ja paari päevaga mitu kilo brokkolit.

  6. kaarnake said, on 05/07/2010 at 15:56

    Midagi ise kasvatada on tore, aga esimesed 16 eluaastat möödusid kartulivagude vahel, seega on juurikate mittekasvatamine mu teadlik ning hooliv valik. Et armsaid mugulaid põllutehnika puudumisel mitte väärkohelda, siis hoidun suuremast põllumajandusest ning piirdun yrdi-, kurgipeenraga, viljapuude & iluaiandusega.
    Aga jah, botaanikafriigina imestan, kui vähe teavad inimesed sellest, kuidas ning millistetoimingute tulemusena tekib toit. Seda väärtuslikumad on pr Notsu sõbrad, kes kasvatavad tomatit & salateid-kapsaid suurtes kogustes.

  7. notsu said, on 16/07/2010 at 02:38

    Ürdi- ja kurgipeenrajutust järeldan, et oluline segment maainimesi ostab kartulit küll poest, aga ürte, kurke jms põhku kasvatavad ise.

    Kunagi vanasti, kui ma veel õige noor olin, oligi selline aeg, kus kabatšokki ja brokkolit ja mustjuurt saigi ainult ise kasvatades, kartuli ja kapsa sai ka poest kätte.

  8. notsu said, on 16/07/2010 at 02:40

    PS: tegelikult on nukker, et igast head toitu kasvatavad maainimesed ja paar sarnast linnainimest sinna sekka peavad sugulasi ja sõpru taga otsima, et kraam hukka ei läheks, aga poes on peaasjalikult kaubad nimega “tomat Holland” ja “õun Belgia”.

  9. tavainimene said, on 16/07/2010 at 08:53

    Maainimeste kartulikasvatustraditsioone mõjutab muuhulgas asjaolu, et enam pole kolhoositraktoriste, kes kolme rutsi ja putli viina eest oma Belarussiga maa üles künnavad. Talunike/agroettevõtjate traktorid on kallid ja keerulised nagu kosmosetehnika, iga nende töötund maksab ja keegi ei tule nendega tädikeste põllulappidele keerutama. Kurgipeenra kaevad veel käsitsi üles, aga kartulipõldu mitte.
    Minul on maal veel traktorist olemas, andku taevased väed talle elupäevi ja tervist. Pisike kartulipõld on ka. Aga oma igapäevast kartulit ostan ma linnas ikka poest või turult. Nii ökoloogiliselt kui ökonoomiliselt on see paras katastroof.

  10. notsu said, on 18/07/2010 at 20:57

    Eestis jõudis sellesama Belarussi-ajastuga ka hobusetraditsioon välja surra. Kui ma esimest korda läbi Poola hääletasin, siis rabas mind, kui palju künti sealmail hobustega. Pärast, kui jutuks tuli, seletati mulle, et “aga hobusega on ju odavam, kellel seda raha, et bensiini osta”.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: