tavainimene

Pessimistlikud aiandusmärkmed

Posted in * by tavainimene on 14/06/2010

Nädalavahetuse ilma kasuks võib siiski öelda, et see oli ka enamiku sääskede jaoks selgelt liiga halb. Soojakraadid ei tõusnud üle tosina; koos hootise uduvihma ja lõõtsuva tuule jahedusfaktoriga oleks kinnisilmi võinud pakkuda temperatuuriks pluss kolm või umbes nii. 

Laupäevased noore tormi mõõtu tuuleiilid puistasid üle kogu aiamaa väikseid vahtraoksi ning viisid lendu minu kõrvitsalava, jättes maha muritud taimed. Üritasin viis või kuus korda seda uuesti üles ehitada, tehes iga kord konstruktsiooni natuke tugevamaks. Jõudes selleni, et järgmises etapis oleks vaja läinud telliseid ja mörti, lõin käega. Kõrvitsasuppi sel sügisel ilmselt ei saa.

Vihma sadas täpselt nii palju, et muuta väljas töötamine vastikult poriseks, ja samas liiga vähe, et peenramaa korralikult läbi kasta. Kartul kasvab siiski üsna kenasti. Ubadel ja sibulatel ei paista viga olevat. Redist saab juba leiva peale lõigata. Kõik muu on alles liiga väike, et midagi öelda. Peedid ja pastinaagid said ju sootuks hiljaaegu maha külvatud. Niipalju võib siiski öelda, et isetehtud seemnelindid paistavad olevat ennast õigustanud. Katsetasin sel aastal mitut sorti kaalikate ja naeristega, järgmine aasta laiendan eksperimenti redisele, porganditele, pastinaagile, tillile ja salatitele.

Tomatieksperiment kannab esimesi vilju — sõna otseses mõttes. Väikseid ja rohelisi. Esimest ja teist koha jagavad Rumba ja Polfast, kolmandaks tuli Betalux. Kuna ma polnud kasvude näpistamisega piisavalt hoolas, on nad muidugi parajaks võsaks kätte läinud. (“Ta om ku üts Sooduma,” oleks vanaema öelnud. Või: “Ei ole otsa, ei arru.”) Pean aru, kas ja kuidas annaks midagi parandada. Aianduskäsiraamatu lauset, mis “ellu jätta mitte armu anda” stiilis juhendas, missugused külgvõsud ära lõigata ja millised alles jätta, lugesin neli korda — mitte midagi aru saamata. (“Lõpetab kasvu õiekobaraga” on algaja jaoks suhteliselt kasutu lause, kui jäetakse mainimata, et teoreetiliste arvutuste järgi toimub see kuskil stratosfääri piirimail, pärast seda, kui taim on kogu mandri vee- ja mullaressursid ammendanud.)

Lisaks istutasin külma, tuult ja vihma trotsides maha arutu hulga lilletaimi, mis mul töökaaslaste ja kohalike külatädidega rohevahetuse (rohkem küll roheannetuste) käigus olid kogunenud. Nüüd kulub jälle neli-viis päeva, et käed enam-vähem puhtaks saada. Ma lihtsalt ei oska kinnastega istutada. Õhukeste vinüülkinnastega veel, aga need peavad mullatööl vastu maksimaalselt pool tundi. Vanade perenaiste soovitusest küünealused seepi täis kraapida ei paista ka mingit abi olevat.

Kõige nukram äratundmise hetk tabas mind rongis linna poole tagasi sõites. Iga raudteeäärne nõlv ja perv nägi välja kümme korda ilusam kui minu vaevaga sätitud peenrad: lupiinid, valge ja punane ristik, kellukad, karikakrad, hiire- ja seaherned, valgepitsilised putked. Kõige uhkemad olid kaunilt erklillade õitega ohakad. Ma aiman küll, et praegu on selle metsiku ilu üürike pööripäevaeelne tipphetk, aga ikkagi. Üks-null natuuri kasuks kultuuri vastu.

8 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. kaarnake said, on 14/06/2010 at 22:06

    tormi vastu aitab kapitaalne puukuur, aga kuna tuul puhub eri suundadest, on selle ringitõstmine õrnemate aiarajatiste kaitseks ehk problemaatiline. minu pisike kurgihoone sattus õnneks kurja rootsi tuule suhtes õiges ilmakaares olema ning jäi pysti…
    looduse enda heast maitsest pysikupeenarde kujundamisel olen kirjutanud seal:
    http://kaarnalill.blogspot.com/2009/07/kruusaaiad.html
    ja, praegu on isegi söödimaad imekaunid.

    • tavainimene said, on 18/06/2010 at 10:08

      Need kruusaaiad ja poolmetsikud lilleaasad on tõesti ägedad. Oleks maad rohkem käes, siis kindlasti katsetaks.

  2. sol said, on 18/06/2010 at 00:53

    Minu kogemuste põhjal on kõrvits väga hästi kasvav ja vastupidav taim. Kui kohe uued taimed panna, saab sügisel kõrvitsasuppi küll : )
    Lava polegi kõrvitsale vaja, piisab mullahunnikust päikselises kohas.
    Aga üldiselt eelistan ma kõrvitsale kabatšokki. Kasvab veel paremini, on mulla suhtes vähenõudlikum, annab rohkem saaki ja on maitsvam…
    Kabatšokk, suvikõrvits, tsukiini… huvitav, kas kõik need nimed käivad ühesama taime kohta või on need ikkagi erinevad kultuurid?

  3. tavainimene said, on 18/06/2010 at 10:06

    Mina olen ka kabatšokki, tsukiinit ja suvikõrvitsat sünonüümideks pidanud, aga tundub, et see asi pole nii lihtne.
    Vikipeedia: “Hariliku kõrvitsa teisendite seas on taldrikkõrvits ehk patisson, rullkõrvits ehk kabatšokk ja puhmik-õlikõrvits ehk tsukiini.” “/…/ tsukiini all võidakse mõelda ka teisi suvikõrvitsaid, eriti rullkõrvitsat ehk kabatšokki.”
    Ma ise olen seni pooldanud harilikku (suurt ja ümmargust) kõrvitsat peamiselt värvi pärast — et ikka jõululaual see õige salat oleks :) aga eelmisel sügisel avastasin enda jaoks ka mõnusa kollase kõrvitsasupi (kõrvits, paprika, sibul ja küüslauk koos vähese õli ja maitseainetega ahjus ära küpsetada või grillida, püreestada ja supiks vedeldada). Kabatšokki riivisin jämeda riiviga segasalatisse (tomat, paprika, porgand, sibul jms; õli, äädikas, vürtsid) massi lisajaks, sest erilist maitset tal minu meelest pole.

    • p-karu said, on 18/06/2010 at 22:23

      Praetud suvikõrvits (see roheline kurkjas kõrvitsaversioon) on i-me-hea, on minu majapidamises kartuli peaaegu asendanud. Püreesupina samuti, väikse küüslaugu ja šalottsibulaga.

    • tavainimene said, on 20/06/2010 at 16:03

      Nii? Viilutad ja praed? Kas koorid ka? Kas see värk kuidagi vesine ei jää?

  4. tavainimene said, on 18/06/2010 at 10:40

    Siin veel pikk selgitus kõrvitsatest.

  5. notsu said, on 23/06/2010 at 02:16

    Suvikõrvitsast – minu arust ei maksa teda väga palju praadida, siis võib jah lödiks ja vesiseks minna (aga mõnele just selline maitsebki). Ma lasen pannilt kärts-kärts üle, nii et kerge söe võtab külge, siis lasen musta leiva puru küüslaugu ja ohtra õliga krõbedaks ja teen tomati ja mõne valgemat sorti juustuga salatiks (mahedasõbrale mozzarella, soolasesõbrale feta, minu maitse järgi kõige toredam on olnud brõnsa ja suluguniga). Sellest võiks ma eladagi.

    Aga võib muidugi ka baklažaani, tomati ja paprikaga ratatouille’ks keerata ja siis võib veel kartuli ja sibulaga vaheldumisi vormiroaks küpsetada, tõsi, kartul oleks targem enne ära keeta.

    ja üksvahe oli mul tõsine nõrkus mis tahes kõrvitsa, musta leiva ja tomati hautise vastu (ei tea, mis mul selle musta leivaga on, võileivaks hästi nagu ei taha, aga söögi sisse läheb sagedamini kui kartul). Ükskord kukkus nii hõrk välja, et ma ei suutnud magustoiduks enam poeküpsist süüa, see oleks olnud pühaduserüvetus.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: