tavainimene

Ise küsin, ise vastan

Posted in * by tavainimene on 13/05/2010

Miks mina kui materialist pole ühtlasi fašist, kes tahaks lollidest ja väetitest hooga üle sõita? No esiteks mõistagi selle pärast, et ma olen ise loll ja väeti. Aga kui ka poleks — kala- ja jahimeestel on ammustest aegadest olnud saagi jagamiseks selline meetod, et see, kes otsustab, millise portsjoni keegi saab, seisab ise noosi poole seljaga. Mõistlik on tükeldada õiglaselt, sest pole teada, milline osa sulle satub. Või kuidas see uus vanasõna oligi: ole teel ülesmäge inimeste vastu kena, sest kui sa ükskord alla veered, kohtad sa neid jälle. Selline poolvillane popsieetika. Aristokraatsed vaimud arvatavasti kirtsutavad nina.

Pidin juba kirjutama, et mul on tegelikult raske mõista, kuida saab otsustada midagi uskuda ainuüksi selle põhjal, kas tulenevad järeldused on meeldivad või mitte, aga sain sõnal sabast kinni. Või veel. Ma ju usun, et “no see üks torditükk ka enam midagi ei muuda”. Ja et “kui ma ka teen edasi seda, mida ma olen alati teinud, pean ma ükskord ometi saama midagi muud kui ma alati olen saanud”. Aga eks ma olen ka vaegmõtleja. Tahtmata ennast kuidagiviisi õigustada pean siiski märkima, et tegelikult mõned kõige toredamad inimesed, keda ma olen teadnud, ei ole elu mõtte ja eksistentsi süvimate saladuste üle juurelnud. Nende elus ei ole selle jaoks tühja kohta olnud — aga ma ei tihkaks sugugi neid väheväärtuslikeks primitiivideks sildistada.

Vahemärkuse korras võiks lisada, et tühikutest elus rääkis üks minu viimaste aegade kõige õudsem — mitmes mõttes — lugemiselamus: Mae Antsu “Murra leiba nälgijale”. (Raamatukoguhoidja oli selle emale sokutanud. Raamatukoguhoidjad olevat muidu head profileerijad. Aga teiseks tema soovitatud teoseks oli kellegi noore kõmuajakirjaniku elulooraamat, mida kaunistasid arvukad punasilmsed amatöörfotod. Ema ohkas, et ta loeks pigem Marju Lauristini memuaare, aga nii kallist üllitist maaraamatukogu endale arvatavasti lubada ei saa.) See on umbes nagu kunagine keskmise kooliea käitumisõpik “Kuidas toimid sina?”, kus toimetasid musterlapsed, ainult et pensionäridest. Ja hoiatava eeskujuga. Suutsin lugeda diagonaalis üle kolme lehekülje. Umbes selline efekt nagu suitsetamise kahjulikkusest kõneleval kirglikul pamfletil, mis nikotiinikut sedavõrd erutab, et läheb ja keerab närvide rahustuseks kohe ühe pläru.

Aga jah, et mis mõte sellel kõigel siis materialisti silmis on? Materialist on küsimuse “milleks?” heaga kõrvale jätnud ning jõudnud ringiga tagasi küsimuse “kuidas?” juurde. Ega sellele ka head vastust pole, aga viimasel ajal kangastub mul silme ees mingi ühiselamu köök ja kokkulepe, et iga kasutaja püüab ruumi endast maha jätta puhtamana kui ta selle eest leidis. Raske, pagana raske. Põrandahari on alatihti kadunud ja nõudelapp rasvast läbi imbunud.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: