tavainimene

Eleegia

Posted in * by tavainimene on 09/05/2010

Laupäeval oli päris suviselt soe. Lämbe, raske. Äike jõudis kohale alles hilisõhtul, kui ma juba voodis olin. Välgud lõid paaril korral kõik valgeks, kõu pani aknaklaasid klirisema. Kuulasin, kuidas suured puud tuules kohisevad ja vihm vastu katust rabistab, ning mõtlesin murelikult, mis mu ajutisest kasvumajast saab. Mõned tomatitaimed nimelt elasid siiski vintsutused üle. Aga jumaluke, kui hädised nad välja näevad! Kandekotis linnast maale vedamine ei teinud asja sugugi paremaks. Maal selgus, et kasvuhoone, mida kohalikud meistrimehed juba mitu nädalat lubanud on, pole ikka veel valmis. Ehitasin siis plastitükkidest heki äärde mingi ajutise tomativarjupaiga. Teod asutasid end rahulolevalt uue restorani poole teele.

Tigusid on kohutavalt palju. Minus võitlevad maainimene, kes tahaks kahjuritele tuimalt peale astuda, ja linnainimene, kes tahaks elushinged hellalt kuhugi aia taha toimetada. (Noh, vähemasti eksterjööri järgi olen ma kindlalt maainimene — mõnest sellisest ajastust, kus ei tuntud maniküüri mõistet.) Kihulased on ka kohal. Üks jalg on juba päris paistes. Minul, mitte kihulastel. Varasematele kogemustele tuginedes võib prognoosida vähemalt jaanipäevani kestvat lonkamist.

Aga muidu — kaevasin, tassisin, riisusin, värvisin, sikutasin, istutasin jne. Kaos osutab visa vastupanu. Aastakümneid oli ju nii, et kui kellelgi avanes võimalus soetada eterniiti või aiavõrku või mingeid plaate, laudu, prusse, tsementi, torusid jne, siis võeti seda igaks juhuks mitte täpselt vajaminev vaid maksimaalne saadaolev kogus, kuna varianti “kui puudu tuleb, toome juurde” polnud olemas. Terve suguvõsa ehitusmaterjaliülejäägid graviteerusid tasapisi vanaema krundile (“maal ikka kulub ära”), kus nad vaikselt kõdunesid, roostetasid ja rohtu kasvasid. Oleme viimastel aastatel üritanud seda kultuurkihti otsast likvideerida, aga üldiselt on selgeks saamas, et mingit moodsat maakodu ei teki siia kunagi. Selleks, et linnainimese moodi puhata, tuleks enne aastaid maainimese moodi tööd teha. Aga mina istun ja blogin — väljas ometi alles suur valge.

Jah. Blogin. Tigudest ja tomatitest, millest ma õigupoolest midagi ei tea. Päris-maainimesed, kes mu taimeäpardusi üle aia vaatavad ja pead vangutavad, on makse maksnud, et ma võiksin ülikoolis õppida diskursust ja paradigmat. Ma ei tea diskursusest ega paradigmast täpselt samamoodi mitte midagi. Ei kõlba tigusid tapma ega narratiivi dekonstrueerima. Saaks sügisel mõne tomatigi — aga ööseks lubati külmakraade.

 

 

 

 

Üks vastus

Subscribe to comments with RSS.

  1. M said, on 11/05/2010 at 22:46

    Sattusin siia Ramloffi viitest lugema, ega saand pidama. Tuju läks ütlemata heaks. Meenusid õnnis lapsepõlv ja vanatädi, kelle jutuviis oli üsna sarnane. Peaks kirjutama enesele tondikirja: Vaata ette, sinu otsatult piiratud päevades on liiga palju tõsidust! :)


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: