tavainimene

Tourist Breathing Place

Posted in * by tavainimene on 20/04/2010

… ja czarist vodka cuisine*.

Sattusin lugema juba kes teab mitmendat ingliskeelset turismi-reklaambrošüüri, mille on kokku pannud kohalik kodulootundja ja tõlkinud tubli isetegevuslane. Need on kõik nii sarnased. Mainitakse ära, et esimesed inimasustuse jäljed pärinevad mesoliitikumist, et kuskil on mingi taime põhja-(või lõuna-)poolseim kasvukoht Eestis, armastatud luuletaja sünnikodu kunagist asupaika tähistab mälestustahvel ja “visitors may admire Kalevipoeg’s sling stone” (jättes muuhulgas mõistatuseks, kes on Kalevipoeg). Ingliskeelsete sõnadega sisustatud koduselt eestipärane lauseehitus, idioomid, mille eluaastad jäid eelmise sajandi esimesse kolmveerandisse, ja tõlkepärlid parimas Engrishi-vaimus. Kavatsused on ju olnud nii head, hulk tööd on tehtud ja paras pakk raha kulutatud. Aga. Aga.

Kust leida inimesi, kes oskaksid kirjutada ehtsas inglise keeles turismi-reklaamjuttu, mis Eestit külastavale välismaalasele (ikka keskmisest jõukamale ja haritumale, mitte napsi- ega seksituristile) tõepoolest korda läheks?

____
* – tsaariaegne viinaköök

Puhas kuld

Posted in * by tavainimene on 20/04/2010

Ladusalt tehtud umbluukirjandus tabab inimest, keda romaanid ja luule pole karastanud, nagu viirus steriliseeritud keskkonnas kasvanud küülikut. Järsku taipab ta, et Elul on talle Küsimus ning nüüd tuleb sukelduda vastust otsima, muidu ta hullub. Kui ta vaid teaks, kui arvukalt on sedasama küsimust aastasadade vältel märksa paremas ja varjundirohkemas stiilis lahatud! Sellest, kuidas inimene olla ja miks see keeruline on, räägivad ka meie oma Baturin ja Aleksejev, Kaus ja Kivirähk, Teder ja Põder, Traat ja Saat. Lihtsate vastuste jahtimise asemel võiks püüda esitada keerulisemaid küsimusi.

(EPL 20.04.2010, Kaarel Kressa “Lugemissoovitus edukale juhile”)

Vanad ja põdurad

Posted in * by tavainimene on 20/04/2010

Jah, küllap on asi selles, et ma hakkan vanaks jääma. Tuul kannab juba mulla lõhna ninna. Vaiksel õhtul on kuulda, kuidas sooned lubjastuvad. Igatahes ei suuda ma vaimustuda listidest stiilis “10 inimest, kelle peatne surm minus suurimat kahjurõõmu tekitaks”.

Suur maalritöö

Posted in * by tavainimene on 19/04/2010

Jälle uus kontorimänguasi. Või see. Avaneb aken hiiglaslikku tundmatusse maailma…

Või siis sügishooaja värvipalett, mida meile pakub Pantone:

Nojah, roosituhka või -tolmu ma kujutasin endale enam-vähem nii ette. Aga üldiselt, kui romaanides kirjeldatakse, et kellelgi oli lavendlikarva kübar või piparmündivärvi kostüüm, tabab mind kerge ebalus. Kui inglise keeles on purple enam-vähem lilla, siis purpur toob mulle silme ette hoopis tumeda sügavpunase. Või siis mingi tabamatu eau-de-nil, mis loksub kuskil türkiissinise ja heleda khakivärvi vahel. Oh seda keemiatööstust. Lambahalli ja madarapunasega oli ikka elu lihtsam.

Aga värvitestis sain 8 punkti. Polegi kõige hullem.

Inimene õpib kogu elu

Posted in * by tavainimene on 19/04/2010

Läbisin esimese osa täiskasvanute koolitusest, kuhu mul ennast vaevaga kirja õnnestus panna. Kui minu jaoks oli tegu algkursusega ja kõik-kõik oli uus, siis tundus, et enamik grupikaaslasi on juba pikaajaliste praktiliste kogemustega. Esitasid asjatundlikke küsimusi erialases slängis. Kas neil oli tööturu jaoks paberit vaja?

Sellest paberiprobleemist ma tegelikult saan aru. Tunnen mitut inimest, kes pole kunagi omandatud erialal päevagi töötanud, kuid omavad hoopis muudel aladel rikkaliku kogemustepagasit, mis võimaldaks neil edukalt töötada kümnes muus ametis. Aga kuidas seda oma CVsse veenvalt kirja panna? Kolme kandidaadi puhul ehk õnnestub veel silma jääda, aga kui valida on sajast, siis valitakse ilmselt ikka see, kellel on ette näidata ametlik diplom. Või nagu hiljuti üks koolitaja meenutas — naisel, kes on kümme aastat lastega kodus olnud, on tegelikult eelarvestaja, koka, koristaja, põetaja, kasvataja, üritusekorraldaja jne kvalifikatsioon. Jah, võib ju olla, aga kuidas ta seda tõendab julmale maailmale, kus maksab adjustaat?

Sotsialistlikust mütoloogiast on mulle meelde jäänud, et Lenin lõpetas ülikooli eksternina. Praegused avatud ülikoolid ja kutseeksamite süsteemid vist siiski seda ei võimalda, et inimene õpib raamatukogus tudeerides omal käel midagi selgeks, sooritab eksami ja saab tunnistuse? Ikka pead olema enne kuhugi õppima möllitud ja mõistagi selle eest raha maksnud? VÕTA olevat ka üks võimalus oma poolelijäänud õpingud ja töökogemused ainepunktideks konverteerida, aga veel lahedam oleks ikka, kui saakski aasta ringi lühikese eelregistreerimisega ja sümboolse tasu eest sooritada eksameid nendes ainetes, mida oled oma käe peal õppinud — toataimede hooldusest tugevusõpetuseni, viies kuni kümnes raskusastmes.

Koolitus oli muidu väga tore ja silmaringi avardav, aga tõi kaasa ka nukra tõdemuse, et jutt elukestvast õppest ja vajadusest elu jooksul seitse korda uus eriala omandada kipub olema üks sillerdav seebimull, millega lohutada optimiseerimisohvreid. Ma kaldun kahtlustama, et tegelikult on “maise matka poolel teel”  uue eriala omandamine professionaalsel tasemel kaunis küsitav. Neljakümneviiene laohoidja võib õppida juurde raamatupidamist või puhastusteenindust, aga neurokirurgi, sillaehitusinseneri või programmeerijat temast ilmselt enam ei koolita.

Vanas vaksalis

Posted in * by tavainimene on 19/04/2010

Kaks venelast

Posted in * by tavainimene on 14/04/2010

Lugesin läbi Eestis sündinud vene autori Andrei Ivanovi kaks jutustust, mis ilmusid hiljaaegu Loomingu Raamatukogus. Esimene jutt, “Minu Taani onuke”, meenutas veidi Dovlatovit (“Meie omad”). See on nukkerkoomiline portree meie aja antikangelasest, kes otsib vabadust, kuid satub lihtsalt natuke teistsuguse sisekujundusega vanglasse. Mis võib, aga ei pruugi, tähendada seda, et kui mõne inimese jaoks on maailm näitelava, siis mõne jaoks ongi ta vangimaja.

Onu on just nimelt onuke, selline deminutiivne tüüp, igerik taim, mis ei juurdu üheski pinnas. Emigrant, kes minetab vanast parima ja omandab uuest halvima. Ja ometi jääb temasse mingi mitmeplaanilisus, mis mahutab nii postsovoki slikerdaja, kes oma kempsuküürimisäri jaoks põgenikelaagrist seepi ja harju varastab, kui vaimuinimese, kes eelistab Schielet ja Bolanit ning omab mõningaid täitsa teravaid mõtteid, näiteks mis puudutab mineviku orwelliseerimist.

Jah, see polnud paha lugu. Aga teine jutustus “Tuhk” oli minu meelest veel parem. Pääsküla ja Kalamaja, 1990ndad, linna ja soo piir, kahe kultuuri, ajastu, riigikorra ja tsivilisatsiooni piir.  Ja ei jõua soojaks kütta ilma. (Vaat see on piiririik. Meie, eestlaste, piiririikluse-piinad tunduvad pärast seda kuidagi nagu… enda seltskonnas huvitavamaks tegemisena.) Autor ei õigusta ega süüdista kedagi ega midagi. See on (nagu eelminegi) tegelikult intiimne ühe-kahe inimese lugu, aga minu meelest aimub siit ka mingite sotsiaalpsühholoogiliste mäemassiivide piirjooni. Jah, mulle meeldis. Rohkem ei oskagi öelda.

Kord üle hulga aja “vene lainele” sattudes võtsin kätte ja lugesin läbi ka P. I. Filimonovi “Mitteeukleidilise geomeetria tsooni”. Romaan koosneb kolmest osast. Võib öelda, et tees, antitees ja süntees. Või siis ekspositsioon, töötlus ja repriis. Eks hea tahtmise juures võib kõikjalt kõike leida. Või kuidas? Filimonovi jutustamisstiil on veel rohkem jutustajalik. Vestlus iseendaga. (Sest kes see teine ikka kuulata viitsib?) Palju lühikesi lauseid. Mis algavad sidesõnadega. Ja seda et. Need, noh. Ah, pole tähtis. Ah jaa, mõttepausid ja meeldeturgatused. Vaat nii.

Jutustab ta kolmest lihtsast episoodist, kus väiksed seltskonnad on kogunenud teed või veini rüüpama ja ilma asjade üle arutlema. Stereotüüpse eesti lugeja ootuste vastaselt ei rüüpagi stereotüüpsed vene tegelaskujud teeklaasist viina, ei rebi endal särgi rinnaesist lõhki ega nõua joomakaaslastelt, et need temast ikka lugu peaksid. Vestlused on pigem tšehhovlikult sordiini all, nii probleemid kui emotsioonid hajuvad või sumbuvad ebamäärasusse, mitteeukleidilise ruumi hoomamatutesse kõverustesse. Kangelasi vaevab “hüpertrofeerunud refleksioon nagu paisunud kilpnääre” ja kolmandas osas omandab see refleksioon ajuti lausa Godot’ ootamise iseloomu. Kuni üsnagi ootamatult saabub lunastus, katarsis, süntees. Ei ole vaja koos boheemlastega (“meie”) reaalsusest irduda ega kodanlastega (“nemad”) selle mutta kinni jääda, on vaja teha midagi lihtsat, konkreetset, hingelähedast, mis paneb silmad särama ja jala tatsuma (“plaan B”). Alusta kasvõi löökriistamängijana kuueliikmelises balalaikakvartetis. Ja ei olegi paha mõte.

Õppida, õppida, õppida

Posted in * by tavainimene on 14/04/2010

Päevaleht Ülikool pakub veebis müüa videoloengut lõpukirjandi kirjutamisest, hind 700 krooni.

Et siis kiirdieedi hariduslik analoog. Kui ülikooli nimi on meelega valitud selline keeleliselt kööbakas (stiilis “Daam Ilusalong”), et pälvida tähelepanu (=reklaam), siis palju õnne, mina läksin, näete, liimile. Aga üldiselt tuletab selline koolitusvorm mulle meelde ühe kunagise kolleegi kurtmist: “Ma tean küll, kuidas hüpata kaugust üheksa meetrit — tuleb kiiresti joosta, kõvasti ära tõugata ja jalad kaugele ette sirutada. Aga ikka kukun kuue meetri peale maha.”

Plõksin niisama

Posted in * by tavainimene on 13/04/2010

Miks mul ei õnnestu ühegi valitsusasutuse veebilehelt leida nuppu või bännerit, mille alt avaneks info majanduse elavdamise meetmete ja nende rahalise suuruse kohta? Valitsuse lehel on ainult 2007. aastal vastu võetud tegevusprogramm ja ülevaade selle täitmisest aastal 2008. Riigikantselei lehel on Eesti konkurentsivõime kava 2009-2011, mis sisaldab lauseid nagu “Töökohtade loomiseks ja nende säilimiseks ettevõtlusega alustamise kaudu koostatakse 2010. a tervikpakett” ja nõnda edasi / kuid selgust jääb vajaka ses raamatus. Majandusministeeriumi veebilehel saab jälgida reaalajas euroraha liikumist, aga selget ja ülevaatlikku tabelit riigi kriisileevendusabinõudest (tegevus, maksumus, vastutaja) ei leidnud ma sealtki. Tallinna abipaketi kohta, olgu see kui populistlik-propagandistlik, on vastav info muidugi väga hõlpsasti leitav.

Ei, ma ei arva, et valitsus peaks õpetajate palka 20% vähendama ja kokkuhoitud raha eest koolidesse tunnisaatjaid palkama vms. Aga midagi nad ju ometi teevad? Kust tavainimene seda teada saab?

Sa tornide linn

Posted in * by tavainimene on 13/04/2010

Mina kujutlesin oma põhjatus naiivsuses, et Euroopa kultuuripealinnas toimuvad aasta jooksul mitmed üleeuroopalise kaaluga kultuurisündmused. Et maailma superstaarid teevad oma aasta ainsa Euroopa etteaste just selles linnas, kuhu siis publik kõikjalt kokku sõidab. Aga kui ma praegu programmi vaatan, siis tundub, et Euroopa filmiauhindade gala annab ainsana niisuguse mõõtme või mõõdu välja. Ooperi “Puhastus” esiettekanne on, romaani rahvusvahelisele edule vaatamata, siiski Eesti, mitte Euroopa asi. Aga sõnaühend “Tallinna Merepäevad” viis mind vaimus hoobilt 1980. aastatesse: helesinised kesapüksid, keemilised lokid ja šokolaadipuruga üle puistatud plombiirjäätis, mida serveeritakse plastmassist jalaga plekist pokaalis.