tavainimene

“Soome ulme”

Posted in * by tavainimene on 28/04/2010

Ostsin aastalõpu odavmüügilt tunamullu ilmunud kogumiku “Soome ulme” (koostaja, tõlkija, toimetaja ja väljaandja Arvi Nikkarev), aga miskipärast jäi see tükiks ajaks riiulisse seisma. Nüüd võtsin kätte ja lugesin paari õhtuga läbi. Täitsa hea. Ükski lugu polnud lausa pettumus ja mõni oli kõvasti üle keskmise. Kogumik tervikuna saab hindeks tubli nelja plussi. Ma ei ole õnneks nii sage ja innukas ulmelugeja, et teemad ja motiivid liiga kulununa tunduksid.

Johanna Sinisalo “Lendav hollandlane” vastab selle kogumiku juttudest vist kõige rohkem levinud ettekujutusele teaduslikust fantastikast — kosmos ja puha. Aga kosmos on mõistagi ainult dekoratsioon, tegelasteks on Edevus, Armukadedus, Süü ja Vastutus. Sama autori “Baby doll” balansseerib hoiatusfantastika ja ühiskonnakriitika piiri peal. Mõni tundelisem lugeja võiks hüüatada, et “aga nii see ju ongi!” Minu jaoks jäi lugu natuke liiga paksuvärviliseks ja ühetooniliseks.

Markku Soikkeli “Berliini näitelavad” oma eri sorti küborgide, vandenõu ja tagaajamistega on ka tavalisemat sorti ulme, aga siiski tavalisest natuke keerulisem. Lugejale ei seletata, “mis värk on”, vaid ta peab ise vihjetest pildi kokku panema. Sihuke intellektuaalne pusimine ilma erilise kaasaelamiseta, nagu pühapäevalehe maleülesannete lahendamine.

Petri Salini “Kuninga kogutud hullused” — lühike lugu, aga mulle meeldis üks mõte: “Kui liha on lõksus ja julmalt kinni aheldatud, võib põgeneda üksnes vaim. Hullusse. Hullus on inimaju äärmine varuventiil, tänu millele aju ja temas sisalduv informatsioon ei hävi teatud tingimustes täielikult. Teave lihtsalt killustub, muutub krüptograafiliseks.” Salini “(Kui) Zirma on olemas” on üsna otsekohene hommage Borgesele. Tlön ja lõputu raamatukogu. Muidu sümpaatne, aga napiks jääb autoripoolset uut ja originaalset elementi.

Jenny Kangasvuo “Igas lihatükis on tahe” tõi meelde hiljuti loetud Sabine Kuegleri džungliraamatud elust Paapua Uus-Ginea ürgmetsas fayude hõimu juures. Tume kultuurantropoloogiline fantastika — jube, aga haarav. Pealkirja tõlge pole minu meelest väga õnnestunud ja viib mõtted liigselt turu lihaletile, pigem võiks siin mängida piibellik liha ja vaimu/tahte vastandus. “Merelaine naha all” ühendas muinaspõhja pärimuse ja alternatiivse seksuaalsuse. Seesama teise olendi nahas olemise teema, mida tegelikult ka eelmine jutt puudutas. Üpris veenvalt kirjutatud; miskipärast tõi meelde Marie Underi ballaadid.

Anne Leinoneni jutud “Tss, tss! tegid need” ja “Teislane” olid minu jaoks ehk selle kogumiku kõige kahvatumad. Esimene oli vast rohkem noortejutt, teise kohta ei oska ma suurt midagi arvata. Igasugu veidraid elukaid võib ju välja mõelda, aga — milleks?

Aga Susi Vaasjoki (sündinud Laura Vaasjoki; juba nimevalik on kõnekas) “Jutumeister” oli seevastu raju ja rujaline. Kõige rohkem ehk sinna klassikalise fantasy mõõga ja maagia maile ulatuv, aga kõva Kalevala-koloriidiga. Lumetorm, altkulmupilgud ja pussnoad. Rauta-aika. Põhja loodusetundjad versus Lõuna kirjatargad. Lõpuks aheldatakse vangikoobastesse nii hiiud kui hiiutapjad ning võitjate kirjutada jääb ajalugu.

*

Ma ei tea, mida see valimik enam peegeldab — koostaja maitse-eelistusi või soome ulmekirjanduse tüüpilisi jooni. Aga mingit soomelikku oli minu jaoks selles kõiges kokku küll, mingit sirgjoonelist tõsimeelsust õhkõrna feministliku varjundiga. Siin ei ole uljaid kangelasi, kes purukspõmmutatud pahalastebaasi tukkidelt sigarile tuld võtavad ja täiuslikult voolujoonelises kosmoselaevas uutele seiklustele vastu kihutavad. Ja tore ongi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: