tavainimene

Iidne ja moodne

Posted in * by tavainimene on 17/03/2010

Vaatasin eile ETV2st Ada Ushpizi dokfilmi “Kõrbe pruudid” — nukravõitu pilk beduiininaiste (abi)eludesse. Kunagised rändkarjakasvatajad on poolseaduslikesse küladesse paikseks sunnitud. Mehed tegelevad mingite hämarate äriasjadega, naised on loomulikult kodused, peredes on kümme ja rohkem last. Abielud (tihti nõbude vahel) korraldatakse perekondade poolt ilma peaosatäitjate arvamust küsimata. Tüdrukud pannakse mehele võimalikult noorelt; abiellumine ja uhke pulmapidu on nende unistuste ja elu tipphetk. Peres kehtib mehe rusikaõigus, naise väärtus seisneb laste (poegade) sünnitamises. Kui naine piisavalt edukalt poegi ilmale ei too või muidu mehe ära tüütab, võib too teise naise lisaks võtta. Esimesel naisel jääb üle halva mängu juures head nägu teha.

Ühesõnaga, selline elu, mis paneb moodsas maailmas modernistid õuduses õlgu judistama (“see on karilooma elu!”), traditsionalistid tunnustavalt aplodeerima (“selle eluviisi õigsust tõendab tema iibeline jätkusuutlikkus!”) ja relativistid neile mõlemale leebelt näppu viibutama (“me oleme erinevad ja ometi võrdselt head”).

Nutvaid beduiinitare oli kuidagi kriipiv vaadata, kuigi ma olen valmis uskuma, et mingi ametliku statistika järgi on seal inimeste keskmine õnnetunne suurem kui Tallinnas, Narvas või Valgas (kus pisaraid hoiavad tagasi Xanax ja Cipramil). Ja kindlasti leiduks keegi, kes ütleks, et see film on üleüldse sionistlik propaganda. Aga need aupõhised kultuurid tekitavad minus ikka võõristust — aust saab kohutavalt kergesti kinnisidee ja kinnisideest paranoia. Aga noh, mis meie, talupojad, sündinud sõnnikuga varvaste vahel ja vahetatud jahikoera kutsika vastu, üldse aust teame, eks ole? Meie vanasõna ütleb ju, et “häbiga saab läbi”. Aga võib-olla on see kõik tootlike jõudude ja tootmissuhete arengust tingitud. Et kui suhteliselt tihedalt külati koos elavad põlluharijad oleks auhaavamisse sama tundlikult suhtunud ja iga kõõriti kaemist veritasuga karistanud, oleks nad ammuilma välja surnud. Või siis vastupidi, range aukoodeks ja sellest sündinud ettevaalikkus pidid hoopis vältima asjatuid energiakulukaid konflikte ressursivaestes piirkondades. Ei tea, ei tea.

Mind pani see film igatahes Negevi beduiinide kohta lisainfot otsima. Keeruline kompott — nad peavad ühtaegu hakkama saama islamieelse kõrbenomaadide aukoodeksiga, šariaga ja Iisraeli riigi seadustega (mille järgi mitmenaisepidamine on keelatud) pluss veel riikliku paiksustamispoliitikaga. Ei, Narvas ja Valgas on ikka lihtsam, Cipramiliga või ilma.

Tavalugeja

Posted in * by tavainimene on 16/03/2010

Võtsin ette teise Sándor Márai raamatu: “Maa, Maa!…”. See on lihtsalt niivõrd kaunilt kirjutatud, tekst nõrgub lehekülgedelt nagu värske metsmesi. “Püha Gennaro veri” oli ka suurepärane — mäletan, et ma ei raatsinud teda üle viie lehekülje korraga lugeda, et ikka kauem jätkuks. Küllap on asi ka heas tõlkes. Kunagi oli mul väike diskussioon ühe ungarlasega, kes leidis, et “Kalevipoeg on” tähelepanuväärne luuleteos. Mina arvasin, et ta on tähelepanuväärne küll, aga mitte tavapärasel luule hindamisskaalal. Et enamiku kaasaegsete eestikeelsete lugejate jaoks ta on oma kunstregivärsiga ikka “nähtus omaette”. Aga tõlkes ei pidavat seda üldse nii väga tunda olema.

Hakkasin mõtlema, et huvitav, kas tuleb aeg, mil Vilde, Tuglase või Tammsaare teosed mõjuvad keeleliselt nii arhailiselt, et neid oleks põhjust kaasaja eesti keelde ümber tõlkida, umbes nii, nagu Chaucerit tänapäeva inglise keelde tõlgitakse. Ilmselt juba praegu on neil paljude lugejate jaoks teatav stilistiline ballast, mida autoritel sinna sisse planeeritud polnud.

Eile jäi veel üks tore asi raamaturiiuli juures näpu vahele — Ülo Tedre koostatud ja Loomingu Raamatukogus ilmunud “Uus Eestimaa kukulind ehk lõbu laulik”. See õhuke hall vihuke on valimik 100-150 aasta taguste rahvalike menulaulude tekste. Sirvisin ja mugistasin naerda. Juba tollal oli popplugude peamine sisu “valu, seal on valu, seal on nii palju valu”.

Täiesti kasutu küsimus

Posted in * by tavainimene on 15/03/2010

Kui sõna “rist” on eesti keeles suhteliselt uus laen vanavene keelest, siis kuidas vastavat kujundit varem nimetati?

Töö ja turg

Posted in * by tavainimene on 15/03/2010

Janek Mäggi arvab, et töötutele toetuse maksmisega tuleks olla kitsim — mida täbaramas olukorras inimene on, seda ägedamini ta sipleb. Olgu sellega, kuidas on, minu tähelepanu äratas rohkem soovitus töötutele minna otse mõne tööandja juurde ja pakkuda ennast tööle 3000 krooni väiksema palgaga kui tema praegune töötaja. Minu peas hakkas kohe kuju võtma uus etnofuturistlik tööseadus: kõik töökohad täidetakse vähempakkumise korras aastase lepinguga jüripäevast jüripäevani. Täiesti võimalik, et mõnele töökohale oleks kandidaadid nõus hoopis omast taskust peale maksma.

Meelelahutumatus

Posted in * by tavainimene on 13/03/2010

Raamat (Cornelia Funke “Inkheart”) ei edene kohe kuidagi. Võtsin nimme ette kerge lasteka — et midagi kergestiseeditavat kevadväsimuse peletamiseks. Aga no ei lähe. Venib ja venib. Ajuti tekib tunne, et osalt on asi ka tõlkes. Ma ei pane tavaliselt ingliskeelseid jutukaid lugedes üldse stiili tähele, ma vaatan enamasti hoopis oma peas jooksvat filmi. (Eesti keeles lugedes on sõnadel palju suurem erikaal.) Siin aga on konarused ja komistused ja veidralt puised idioomid. Autori vaatepunkt hõljub veidralt kord kangelase pähe, kord kuhugi määramatusse. Ja üldse — kes siis kirjutab põnevusloosse, kus kangelase saatus parajasti juukskarva otsas ripub, et “veel aastaid hiljem läbis teda judin seda episoodi meenutades? Kohe on ju selge, et kõik lõpeb hästi ja head jõuavad terve nahaga koju. (Nojah, hüva, puhtteoreetiliselt võib kangelane oma vanu seiklusi meenutada ju ka väljatorgatud silmadega pea alaspidi vangikoopas rippudes. Aga.) Lasteraamatu puhul on õnnelik lõpp tegelikult nagunii ette teada, aga ikkagi. Milleks vahepeal lugejal pinget maha võtta?  Või on asi selles, et lasteraamatuid loevad tänapäeval mitte paljunäinud ja karastunud lapsed, vaid ebaküpse vaimuga täiskasvanud, kelle ergukava vajab hella kohtlemist?

Eile vaatasin Eesti eurolauluvalimisi. Laulud ja esitused olid minu meelest ootuspäraselt kehvad. Avandi & Sepp ei mõjunud ka nii naljakalt, kui oleks oodanud. Ega kodumaist sõutoodangut pole muidugi kerge parodeerida — ta kukub ju sageli juba algsel kujul paroodiana välja. Mis sa seal enam painutad või juurde paned. Ise oleksin ehk hääletanud “Rapuntsli” poolt, aga mina oleks seda laulma pannud kellegi teise — mitte noore kaunitari, vaid pigem üleküpsemise piiri peal lauljanna, kes oleks printsiootusele mingi tragikoomilise/eneseiroonilise nüansi juurde andnud. Malcolm Lincolni ja “Sireeni” kohta ei oska ma mitte midagi öelda. See lugu ei puudutanud minus kahjuks mitte ühtegi närvi. Ma ei usu, et Kristiina Šmiguni lähetamine iluuisutamisvõistlustele oleks hea mõte, mis siis, et tema sai olümpial parema koha kui Jelena Glebova.

Jah, meelelahutusega on lood kehvad. Selle nädala ainus lõbus tele-elamus oli kah täiesti planeerimatu nii minu kui tegijate poolt. Sattusin nimelt ükspäev pulti klõpsutades Kanal 11 peale, kust tuli Oprah. Saate teemaks oli mingi seksiskandaali sattunud evangelisti pihtimus. Aga tehnilise viperuse tõttu olid subtiitrid vahetusse läinud ja kajastasid hoopis teist saadet, kus räägiti tervislikust toitumisest. Kui õnnetu jutlustaja murdunult pisarais näo kätesse peitis, teatas ekraani allservas olev tekst: “Te mõelge vaid — juustuburger annab 600 kalorit!” Sain itsitada nii et vähe polnud, kuna tunnise saate jooksul ei märganud või ei viitsinud keegi viga ära parandada.

Ega ma tegelikult meelelahutusvaeguse pärast väga ei muretse. Nädala pärast algab kevad — selles on juba ise täiesti piisavalt positiivi.

Toriseja

Posted in * by tavainimene on 12/03/2010

Muld maksab poes kümme krooni liiter. See on sama kallis kui jahu. Mille pagana pärast need talupojad veel üldse teradega jukerdavad?

*

Igasugused imebakterid saavad nad purki pandud. Aga sellist jogurtitopsi ei suudeta teha, mille fooliumkaas avamisel  sööja riideid täis ei pritsiks.

Skeptikute tuleproov

Posted in * by tavainimene on 11/03/2010

Eelmisel nädalal, kui ma maal vanatädi bonnetasin, juhtus väike intsident. Toas istudes kuulsin esikust justkui mingit kobinat, kuid arvasin, et tuul või rotid. Kobin läks aga kõvemaks ja mina kiikasin viimaks üle ukse kööki. Keset põrandat seisis fookusest välja vajuva pilgu ja alkohoolse degeneratsiooni tunnustega habemik mehenäss. “Kas vanaema on kodus?” küsis ta ebakindlalt. “Vanaema on surnud,” vastasin mina nii süngelt kui üldse saab. Mees sattus silmnähtavalt segadusse. “Ja mis siis mureks on?” küsisin mina veel süngemalt kui enne ja hakkasin ähvardavalt külalise suunas nihkuma, vastust juba ette teades. “Tahaks võlgu võtta, järgmisel nädalal on pinsipäev, L. juhatas teie juurde,” pobises näss ukse poole taganedes.

Assa mait, kuidas ma vihastasin. L. on naabruses elav staažikas salaviinamüüja. Minu kohalolekust ei teadnud ta ilmselt midagi, küll aga üksikust voodihaigest vanainimesest. Ja selle juurde juhatatakse siis maksujõuetu kunde raha pommima. Väga peen — nagu kodutehnika poe ja panga koostöö liisingupartneritena. Ma olin ikka nii vihane, et punane udu hõljus silmade ees. Alles paar päeva varem olin arvanud, et mis sest välisuksest ikka lukutada, ega meile võõraid ei käi.

Täna sain siis külauudiseid kuulda — L. juures oli politsei suuremat sorti haarangu teinud. Kõik keldrid ja kuurialused olid läbi otsitud ja paar ettevaatamatut kundetki küsitlemiseks kinni nabitud. Ja tõesti, minul ei ole sellega mitte vähimatki pistmist. Hakka või kosmilisse õiglusse uskuma.

Great Minds Work Alike

Posted in * by tavainimene on 11/03/2010

“Pilveatlas”

Posted in * by tavainimene on 11/03/2010

Mulle meeldivad korrapärased mustrid ja ornamendid. Kindakirjad näiteks. Ja kellavärgid. Sudokud ja väiksemad pusled on ka lahedad. Ja David Mitchelli “Pilveatlas” oli üks väga tore raamat.

Mõtlesin juba kunagi varem, et huvitav, kas on olemas sellist lugu, milles sisaldub lugu, milles sisaldub omakorda lugu jne, kuni viimases loos sisaldub omakorda kõige esimene. No midagi Matrjoška ja Möbiuse lehe vahepealset. Tookord guugeldasin “Pilveatlase” ka välja, aga lugemiseni miskipärast ei jõudnud. Nüüd siis trehvas ta raamatukogus vaba olema.

Kuus erinevat lugu, mis algul üksteise seest välja hargnevad ja siis uuesti tagasi kokku keerduvad. Iga lugu oli omaette nauditav. Vähemalt tavalugeja jaoks olid veenvaks kirjutatud nii elu koloniaalajastu purjelaeval, klassikalise muusika komponeerimise nõksud, korruptsioon tuumaenergeetikas kui puhas ulme ja postapokalüptika. Tõeliselt meisterlik ja kaasahaarav jutuvestmine, mis paneb kangelastele kaasa elama ja ahnelt nõudma: “Aga mis neist edasi sai?” 

Ja see stiil (pluss hea tõlge). Timothy Cavendishi mõningaid mõttepärle oleks tahtnud lausa üles kirjutada. Mõte, et tegu oli ühe ja sama hinge erinevate kehastustega, tundus juba ülearusena. Sünnimärgi-vihje oli ka liigagi näpuganäitav (ja mis koht üldse asub “abaluu ja rangluu vahel”?). Nagu naabrid ütlevad: хорошего по немножко.

Rafineeritud maitse jaoks on see ilmselt liiga kerge ja eklektiline. Liiga loetav. Aga minu jaoks tugev kandidaat aasta lugemiselamuse esikolmikusse. Tahaks endale koju soetada, kui kuskilt antikvariaadist leiaks.

Päevakaja

Posted in * by tavainimene on 10/03/2010

Kuulasin täna jälle haridusametnikke. Ma saan ikka nii aru, et meil on suund võetud tagasi õnnelikule 19. sajandile. Gümnaasiumist saab midagi väga elitaarset, sinna jõuab väike protsent kõige helgemaid päid. Kutsekoolides, kuhu plaanide järgi peaks suunduma suurem osa põhikoolilõpetajaid, hakatakse seevastu kärpima üldhariduse osa. Ühiskond vajab töökäsi, mitte targutajaid.

Mõnes mõttes on plaanil jumet. Kui meile teeb muret suur väljaränne, siis on tõesti targem hoida oma kodanikke rahvusvaheliselt konkurentsivõimetutena. Aga keegi võiks asjasse pühendada ka majandusministeeriumi, sest nemad ajavad endiselt mingit joru tarkadest töökohtadest.