tavainimene

Moraalin nagu jaksan

Posted in * by tavainimene on 18/03/2010

Üks metodistist baptistist professor ja üks katoliiklasest blogija nahutasid täna moraalirelativismi, mis olevat üldise ja ilmse moraalse allakäigu põhjus. Selles oli midagi iroonilist. Kahju, et neile ei sekundeerinud näiteks kalvinistist teoloog, moslemist kolumnist ja hindust vaatleja. Meenutab natuke matemaatikat, kus iga lõpmatuse sisse mahub veel lõpmatu arv teisi lõpmatusi. Mida rohkem Ainulisi Absoluute, seda uhkem, ja üks absoluutsem kui teine.

Minu tagasihoidliku elukogemuse järgi lõpetavad need absolutistid tavaliselt karvupidi koos, röökides, et “Mul on (jumal) suurem kui sul”. Relativistlik moraal on ikka palju ohutum, kuna märksa hõlpsam on kokku leppida selles, et kellelegi meist ei meeldi surra vägivaldset surma, kannatada valu, jääda ilma oma töö viljadest jne, seega on meile kõigile kasulik kehtestada moraaliseadus, mis keelab tapmise, kaklemise, varastamise jne.

Lehtsaar ei olnud küll relativismi kritiseerides päris stiilipuhas, kuna ta ei tahtnud oma moraalset lähtepunkti kuidagi ausalt välja öelda. Seetõttu kukkus tema arutelu välja umbes nii, et “me kõik tunneme vaistlikult, et moraal käib alla, seepärast piisab, kui me võrdleme praegust moraalset situatsiooni mingi varasemaga, ja sealt saamegi tuletada, kumb suund on alla- ja kumb ülespoole ehk mis õige ja mis vale”. Mind see ausalt öeldes ei veennud, kuigi oma tõelistel tavainimese-momentidel olen ma nõus süngelt möönma, et “maailm läheb hukka”. Sest tegelikult ma ikkagi ei tea, kas ta läheb.

Vooglaid ütleb vähemasti otse välja, millest tema ilmapilt lähtub. Kuigi ma pole temaga nõus selles, et kool õpetab lastele, et kõik on lubatud. Minu meelest on riiklikus õppekavas alusväärtused päris kenasti paika pandud ja minu silmis ei võrdu see, kui moraal on diskussiooniks avatud kokkulepe, kuidagi sellega, et igaüks tehku, mis tahab, kui arvab, et vahele ei jää. Eks neid mittevahelejäämisele lootjaid on nagunii nii absoluutse kui relatiivse moraali juures. Kuuldavasti olevat paavstilt selles asjas lähiajal mingit seisukohavõttu oodata.

Sellega ma ka nõus ei ole, et materialistliku maailmavaate kohaselt ei saa olla inimesel loomust, seega ei saa tema jaoks olla ka midagi loomuvastast ehk ebamoraalset. Minu meelest on see mingi sõnademäng. Inimese loomuses on püüelda elu ja eneseaktualiseerimise poole ning vältida surma ja kannatusi, mistap relativistlik moraal, nagu eespool märgitud, ei olegi tegelikult niiväga relatiivne. Eks teatud suhtelisuse ja tinglikkuse moment ole sees igasuguses moraaliseaduses: “Sina ei tohi tappa, välja arvatud enesekaitseks, õiglases sõjas, ketserite ja nõidade karistamiseks jne”. (Või siis hiljutine kaunis kurioosne juhtum, kus mingi kristlik pereväärtuste-organisatsioon seksuaal- ja peremoraali kaitsel vilistas keelule oma ligimese vastu valet tunnistada.

See on muidugi omaette põnev teema, miks moraali pärast muretsejaid just seksuaalmoraal kõige rohkem erutab, aga ma parem ei hakka torkima. Delfist võis värvikaid kommentaare lugeda. Õudusega segatud nalja tegi mulle see, kui paljud inimesed satiiri sulatõe pähe võtavad. Swifti “Tagasihoidlik ettepanek” saaks meil otsedemokraatlikult jõusse hääletatud nigu viuhti. Seda olen ma ennegi mõelnud, et “see, kes on patuta, visaku esimene kivi” trikk tänapäeval enam ei töötaks.)

Ah jaa, veel absoluutsest moraalist. Vooglaid pani pahaks, et ühiskonnaelu korraldamisel ei arvestata üleloomulikku osa reaalsusest. Kahjuks ta ei pakkunud välja pädevat protseduuri üleloomulike jõudude tahte kindlaks tegemiseks. Õnneks on meil ajaloost võtta pretsendente — jumalakohus. Seda saaks tänapäeval lahendada väga vaatemänguliselt, telesõuna, kus miljonid vaatajad saavad igaüks oma jumala tšempionile kaasa elada ja tema eest palvetada. Let the best God win.

13 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. V.A. said, on 19/03/2010 at 00:03

    Täpsustuseks seda, et Tõnu Lehtsaar on siiski baptist (Kolgata kogudus Tartus), mitte metodist. Tema jutlusi võib kuulda ikka ja jälle näiteks Pereraadiost. Mis pole iseenesest mingi saladus, ainult et paljuke neid Pereraadio kuulajaid ikka Eestis on.

    Aga, jah, ka mind on pannud imestama, et ta oma neis artiklites, mis on peavoolumeedias ilmunud, iial sellest oma kristlikust taustast (mis on baptismi näol ju kaunis radikaalne ka Eesti kontekstis) juttu ei tee.

    • tavainimene said, on 19/03/2010 at 11:06

      Parandasin vea ära. Ülikooliajast on mulle Lehtsaar meelde jäänud kuidagi muhedama tegelasena kui tema viimase aja kirjutistest paistab.

  2. vooglaid said, on 19/03/2010 at 10:11

    Tere! Tore, et keegi kaasa mõtleb. Lisan Teie kirjutatu suhtes mõned selgitused.

    1) Ma ei arva, et koolis õpetatakse lastele otseselt, et kõik on lubatud. Aga seda tehakse kaudselt, tihti sellest ise arusaamata. Jah, õppekavades võivad ju olla teatud alusväärtused paika pandud, aga kui kogu haridussüsteem lähtub eeldusest, et moraal on ühiskondlik konventsioon ehk kokkuleppeline, siis intelligentsed õpilased arutlevad igati põhjendatult: kui need väärtused on üksnes kokkuleppelised, siis on ju ka kohustus neist kinnipidada kokkuleppeline ning kuivõrd mina ei ole kellegagi midagi sellist kokku leppinud, siis ei saa ma ka sellise kokkuleppega seotud olla. Mis on selle praktiline järledus? Just see, et moraalinormid on nagu mängureeglid, mis piiravad tegevusvabadust, aga kui neist on võimalik mööda minna, siis puudub põhjus sellest hoidumiseks.

    2) See, et materialistlikus maailmakäsitluses ei ole inimloomusele kohta, on loogiline paratamatus. Kui ei ole Loojat, kes loodut mõtestaks, siis on kõik olev mõtestamata. Kuna ka inimene on osa olevast, siis on järelikult ka tema mõtestamata. Mõtestamata loomus on aga oksümoroon.

    3) On tore, et kirjutate, et “relativistlik moraal, nagu eespool märgitud, ei olegi tegelikult niiväga relatiivne”. Teisisõnu tähendab see ju, et relativism on ebaadekvaatne ideoloogia ehk moonutab reaalsust. Kirjutades, et inimese loomuses on püüelda elu ja eneseaktualiseerimise poole ning vältida valu ja kannatusi, tunnistate juba inimese loomust, mis ongi moraaliseaduse allikaks — milles muus moraalsus seisneb kui elamises kooskõlas oma enese loomusega? Ja selles ei ole midagi relativistlikku.

    4) Jääb ainult üle küsida, kust see loomus pärineb, mis on selle allikaks? Kuidas saab inimesel olla loomus, kui ta on mõtestamata evolutsioonilise protsessi — st pideva muutumise ja teisenemise — produkt? Kuidas saab üldse inimeste osas sellisel juhul üldistusi teha, sest arengukeskkond on ju inimestel olnud väga erinev ja sellest tulenevalt peaks ka loomus olema väga erinev? Kas sellisel juhul on üldse põhjendatud rääkida kõigi inimeste loomuomastest õigustest? Ja kui on, siis kas need peaks olema kõigil üheteolised? Miks? Jne.

    • tavainimene said, on 19/03/2010 at 11:05

      1) Eks kõik seadused on ühiskondlik kokkulepe ja iga seaduse puhul on võimalik väita, et minu käest pole keegi küsinud ja mina pole midagi kokku leppinud. Aga seadused kehtivad sellegipoolest kõigi suhtes ja seaduserikkujad peavad arvestama võimalike tagajärgedega. Ja, nagu öeldud, seaduserikkujad on praktiliselt iga seaduse paratamatu kaasnähtus, sõltumata seaduse allikast.
      2) Materialistlikus maailmakäsitluses on inimesel ise võimalus ennast mõtestada: öelda, et “jah, ma tean, et ma olen ühel juhuslikul planeedil paljude juhuste tulemusena välja arenenud karvutu segatoiduline hominiid, kelle eksistentsil ei ole universumi kui terviku seisukohast mingit eesmärki aga mõtet, aga kuna see iseenesest juhuslik, mõttetu ja üürike elu pakub siiski mõningaid täitsa huvitavaid hetki, siis miks mitte püüda sellest juhusest parimat võtta.”
      3) Lisaks inimese üldisele evolutsiooni käigus kujunenud loomusele mõjutavad detailsemaid kokkuleppeid selle kohta, mida pidada moraalseks, mida ebamoraalseks ja mida moraali seisukohast neutraalseks, siiski mitmed muud ajas muutuvad tingimused — looduskeskkond, inimeste teadmised loodusseadustest, tehnoloogia areng, ühiskonnakorraldus, uskumused jpm. Ma ei oska öelda, kas relativism “moonutab reaalsust”. Väike vihje: maailmas kehtib üheaegselt lugematu hulk erinevaid moraalikoodekseid, millest päris mitme järgijad on valmis kinnitama, et just nende oma on tegelikult see absoluutne.
      4) Miks ei saa loomus olla evolutsiooniliselt kujunenud? See, kas inimeste arengukeskkond on olnud väga erinev, on hinnangu küsimus. Võib sama hästi öelda, et suurema osa inimese evolutsioonist on arengukeskkond olnud küllalt sarnane ja märkimisväärsed erinevused on kujunenud suhteliselt hilises minevikus. Ma ei ole kahjuks bioloog, nii et ma ei oska sel teemal väga pädevalt diskuteerida, aga Richard Dawkins ja Matt Ridley on sellest kindlasti palju kirjutanud. See, kas kõigil inimestel peaksid olema ühesugused loomuomased õigused, on aga jällegi diskussiooniks avatud teema, mis võimaldab erinevaid kokkuleppeid :)

    • V.A. said, on 19/03/2010 at 12:59

      Kõrvalmärkus keelelisel teemal: “loomus”, “loodus” ja “looja” on muidugi kõik ühe ja sama tüve tuletised. Nagu ka “looming”.

      Sõnade abil “loomus” ja “loodus” tõlgitakse seejuures tavaliselt ladina “natura’t”, millel pole aga midagi pistmist “loomisega”, vaid ikka “sündimise” ja “tekkimisega” (nasci). Nii et kui see väidetud loogiline paratamatus kehtib, siis ainult eesti keeles.

      Aga, kui keelemänge edasi mängida (mulle kui filoloogile pakuvad need suurt lõbu), siis võib väga vabalt pidada loomuseks ja loodusest ka kõike inimese poolt loodut. Loojat ei tarvitse kirjutada ega mõista tingimata suurtäheliselt. Ka inimene on looja, muu hulgas. Ja oma loodu mõtestaja.

      Ja kui veel edasi mängida, siis oni ka näiteks linn teatav loodus, mitte tingimata kultuur. Nii on see vähemalt eesti keeles, kus ta ei vastandu tingimata “metsikule loodusele” indoeuroopalikus tähenduses. Eesti keele loogika järgi pole loodusel (natura) ja kultuuril (cultura) seega põhimõttelist vastuolu (indoeuroopa keeltes nad teravalt vastandatakse) või — nad on igatahes mõeldavad ka ilma vastuoludeta.

      P.S. Kõik need peened erinevused “loomuse”, “looduse”, “looma” jne (ka nt “loonu” — sõnast “loond”; või “loomise” — sõnast “loomis”) vahel on eesti keeles väga hilised (tarvitseb vaadata vaid Wiedemanni sõnastikust vastavaid märksõnu ja nende seletusi, et näha, milline mõisteline segadus valitses 19. sajandi viimase veerandi eesti keeles või kui sujuvalt nad üksteiseks üle lähevad või on asendatavad). Sõna “looming” on seejuures lausa hiline, 20. sajandil tehtud sõna.

    • V.A. said, on 19/03/2010 at 13:07

      P.S. Vabandan mõningate näpukate eest. Korrektne on:

      “Sõnade “loomus” ja “loodus” abil …”

      “… pidada loomuseks ja looduseks …”

      “… siis on ka näiteks linn …”

      Jah, pean oma keelt ja loomust veel väga palju kultiveerima ja püüdma jõudumööda räpakaid hooletusvigu vältida.

      Head päeva!

  3. vooglaid said, on 19/03/2010 at 11:40

    Mõned kiired kommentaarid:

    1) Jah, kehtiv õigus on küll inimeste kehtestatud, ent on suur vahe, kas suhtume sellesse kui normide kogumisse, millega ÜKSNES TAGATAKSE AUSTUST OBJEKTIIVSELT KEHTIVATE MORAALISEADUSTE VASTU, või käsitleme neid PELGALT INIMESTE SUVAST LÄHTUVATE JA MITTE MINGIT SÜGAVAMAT TÄHENDUST OMAVATE KOKKULEPETENA. Esimesel juhul täidan seadust ka siis, kui tean, et seda rikkudes saaksin palju omakasu ja jääksin karistamata — teeksin seda just seepärast, et seadused üksens tagavad objektiivselt kehtivaid moraaliseaduseid. Teisel juhul järgiksin aga seadust üksnes niivõrd, kui see mulle kasulik on. Ja kui õpetame noortele, et moraaliseadustes ei ole midagi objektiivset ja seetõttu on ka riigis kehtivad õigusaktid üksnes rahva (või kelle iganes) suva produkt, siis hakkavad nad ka vastavalt käituma, järgides seadust üksnes seal, kus vastupidi toimides on oht langeda mingite negatiivsete tagajärgede ohvriks, olgu nendeks tagajärgedeks riiklikud sanktsioonid, kaasinimeste halvakspanu või miski muu.

    2) Enese ise mõtestamisega materialistlikus maailmapildis on kaks probleemi. Esiteks, kui maailm on VAID mateeria, siis milles seisneb üleüldse mõtestatus? Mateeria on ju mõtestamata? Kui inimene on vaid mateeria, siis on ju ka tema mõtestamata. Aga kui inimene on mõtestamata, siis kust pärineb tema võime üldse midagi mõtestada? Kuidas saab mõtestamatusest tekkida mõtestatus, mõistusetusest mõistuslikkus? Teiseks, kuidas saab minu loomus piirata minu käitumisvabadust, kui see, milles mu loomus seisneb, on üdini mu enda otsustada? Tahan varastada, aga loomus ei luba? Milles probleem, mõtestame oma loomuse ümber…

    3) See, et inimesed näevad moraaliseaduseid erinevalt, ei tõesta kuidagi moraalirelativismi tõesust. See, et A arvates 2+3=6 ja B arvates 2+3=9, ei tõesta, et tehtele ei ole võimalik tõest vastust leida. Ka see, et moraaliseaduseid rikutakse igal pool ja alati, ei tõesta kuidagi, et neid seaduseid ei eksisteeri. Pealegi, maailma kultuuride lõikes on põhiliste moraaliseaduste osas väga laialdane üksmeel. Igal pool peetakse nt ausust ja õiglus voorusteks ning valelikkust ja ebaõiglust paheks jne. See võimaldas ka 1948. aastal maailma eri kultuuride esindajatel ÜRO Peaassambleel võtta üksmeelselt vastu inimõiguste ülddeklaratsiooni.

    Kõike head!

    VV

    • tavainimene said, on 19/03/2010 at 14:05

      1) Hmm. Kas praegu Eestis kehtivad seadused on rahva suva produkt või tagavad nad austust objektiivselt kehtivate moraaliseaduste vastu? Mis tõendab seda, et usk moraaliseaduse inimülesesse allikasse paneb inimesed kuulekamalt seadusi järgima? Minu teada sotsioloogilised uuringud seda ei kinnita ei indiviidi ega ühiskonna tasandil (vt nt see uurimus).
      2) Mõtestamisvõime, nii nagu mina sellest aru saan, on emergentne nähtus. Eluta looduses tekib elusus ja eluslooduses tekib mõistus. Ja loomulikult :) on lõpmatusele lähenev hulk erinevaid diskussiooniks avatud võimalusi oma loomust mõtestada, mõned neist kooskõlalisemad ja mõned vastuolulisemad.
      3) No aga mis siis tõestab, et moraaliseadus eksisteerib absoluutsena, inimestest ja nende tahtmistest sõltumatuna? Minu meelest pigem siiski eksisteerib suur hulk hägusaid kokkuleppelisi moraaliseadusepilvi, mis on mõnes kohas tihedamad, mõnes kohas hõredamad ja paljudes kohtades kattuvad omavahel.

    • V.A. said, on 19/03/2010 at 15:50

      Ma ei taipa, mis on moraalil ja moraalsusel aritmeetikaga pistmist.

    • V.A. said, on 19/03/2010 at 16:05

      Mulle tuleb meelde H. C. Anderseni “Lumekuninganna”.

      Kaj oli seal, nagu teada, väga hea õpilane, eriti silmapaistvad olid ta võimed matemaatikas. Sellega pälvis ta Lumekuninganna respekti ja lemmikustaatuse. Kaj unistuseks oli laduda kokku suurtest jäätükkidest pusle, mis pidi moodustama sõna “igavik”. See ülesanne ei tahtnud tal aga kuidagi õnnestuda, aga ta oli väga visa. Enne kui ta külmast päris siniseks tõmbuda jõudis, saabus õnneks Gerda ja sulatas ta oma südamega üles.

  4. tavainimene said, on 20/03/2010 at 08:50

    Kas iga armastava südamega tehtud tegu on moraalselt hea ja õige?

    • V.A. said, on 20/03/2010 at 12:18

      Hm. Nojah. Mine tea. See võib isegi nii olla. Sõltub armastus määratlusest, ma arvan.

      Aga … muinasjutu kohta selliseid umbusklikke küsimusi esitada nagu ei sobi :)

    • V.A. said, on 20/03/2010 at 12:50

      Tähendab, ei saa küsida, kas Gerda oma teekonnal Kaj juurde kusagil korragi moraalselt eksis vms. Lihtsalt ei saa. Aga kui tingimata küsida, siis kohtumõistja leiaks sealt kahtlemata mingi väärteo. Nagu alati.

      Armastust on ilusti defineeritud aga 1Kr 13. “Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus …” jne.

      Seoses südame ja moraaliga aga ndiaani nõia soovitus ühele hispaanlasele. Ja Uku Masing on selle tõlkinud nõnda:

      “Iga asi on üks teerada musttuhande tee hulgas, seepärast pead alati meeles pidama, et rada on ainult rada. Kui tunned, et sa ei tohiks astuda edasi, siis sa ei tohi ka mingil tingimusel edaspidi jääda sellesama raja pääle. Et sul oleks vajalist selgust, pead elama ise oma kindla karindi [= distsipliini, – V.A] järgi. Ainult siis sa saad aru, et iga rada on vaid üks rada, saad aru, et sa ei ole häbematu iseenda ega kellegi teise vastu, kui lahkud siis temalt, kui seda aga käsib sinu süda. Kuid su otsustus jätkata seda teerada või hüljata see peab olema sõltumatu hirmust või ambitsioonist. Ma hoiatan sind: silmitse teraselt ja järelemõtlikult iga teerada, proovi teda niipalju kordi kui aga sulle tundub tarvilik. Pärast küsi iseendalt ja ainuüksi iseendalt ühtainsat asja. See on üks säärane küsimus, mida tavatseb küsida küll ainult väga vana mees. Mu Häätegija kõneles mulle sellest mu noorpõlves. Mu veri oli siis veel liiga tarmukas, et lasknuks mul aru saada sellest. Nüüd ma muidugi mõistan ja ütlen sullegi, milline see on – kas sellel teel on südant? Kõik teed on alati ühedsamad, nad ei vii kuskile, nad on teed, mis lähevad metsa või metsast läbi. Võiksin öelda, et ma ise oma elus olen kulgenud pikki, pikki teid pidi, kuid pole jõudnud pärale kuskile. Nüüd on mõttekas mu Häätegija küsimus, kas sellel teel on südant. Kui tal on, siis ta on hää, kui tal ei ole, siis ta on kõlbmatu. Kumbki ei vii kuskile, aga teisel teel on südant, teisel pole. Esimene laseb matkata rõõmsalt, kui kulged temal, oled üks temaga. Teine paneb su ära needma oma elu. Esimene teeb su tugevaks, teine nõrgestab sind.” (Uku Masing,Taevapõhja rahvaste meelest, lk 273-274.)


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: