“Pilveatlas”

Mulle meeldivad korrapärased mustrid ja ornamendid. Kindakirjad näiteks. Ja kellavärgid. Sudokud ja väiksemad pusled on ka lahedad. Ja David Mitchelli “Pilveatlas” oli üks väga tore raamat.

Mõtlesin juba kunagi varem, et huvitav, kas on olemas sellist lugu, milles sisaldub lugu, milles sisaldub omakorda lugu jne, kuni viimases loos sisaldub omakorda kõige esimene. No midagi Matrjoška ja Möbiuse lehe vahepealset. Tookord guugeldasin “Pilveatlase” ka välja, aga lugemiseni miskipärast ei jõudnud. Nüüd siis trehvas ta raamatukogus vaba olema.

Kuus erinevat lugu, mis algul üksteise seest välja hargnevad ja siis uuesti tagasi kokku keerduvad. Iga lugu oli omaette nauditav. Vähemalt tavalugeja jaoks olid veenvaks kirjutatud nii elu koloniaalajastu purjelaeval, klassikalise muusika komponeerimise nõksud, korruptsioon tuumaenergeetikas kui puhas ulme ja postapokalüptika. Tõeliselt meisterlik ja kaasahaarav jutuvestmine, mis paneb kangelastele kaasa elama ja ahnelt nõudma: “Aga mis neist edasi sai?” 

Ja see stiil (pluss hea tõlge). Timothy Cavendishi mõningaid mõttepärle oleks tahtnud lausa üles kirjutada. Mõte, et tegu oli ühe ja sama hinge erinevate kehastustega, tundus juba ülearusena. Sünnimärgi-vihje oli ka liigagi näpuganäitav (ja mis koht üldse asub “abaluu ja rangluu vahel”?). Nagu naabrid ütlevad: хорошего по немножко.

Rafineeritud maitse jaoks on see ilmselt liiga kerge ja eklektiline. Liiga loetav. Aga minu jaoks tugev kandidaat aasta lugemiselamuse esikolmikusse. Tahaks endale koju soetada, kui kuskilt antikvariaadist leiaks.