tavainimene

Nii need päevad läevad

Posted in * by tavainimene on 27/02/2010

Üle-eelmisel laupäeval äratas mind telefonikõne: vanatädi on maal õuele maha kukkunud ega võta jalgu alla. Ei jõudnud hambaidki pesta, jooksin esimese bussi peale. Maal selgus — kiirabi viis ära. Jah, mõistus oli selge. Ilmselt luumurd. Järgmise bussiga maakonnakeskusesse, haiglasse. Viidi ära Tartusse. Reieluukaela murd. Muud ei oska öelda. Helistage EMOsse või traumatoloogiasse. Tagasi Tartusse. Jah, on haiglas. Ootab lõikust. Ei tea, millal ette võetakse. Oodake, helistage.

Ülejärgmisel päeval leidsin tädi Maarjamõisa haigla intensiivist üles. Mõistus oli tal tõesti selge ja reieluukael tõepoolest murdunud ja kruvidega kinni pandud. Murru omanik nõudis, et talle korralikud riided toodaks — nende asemele, millega ta õuel lund rookis, kui jalg libedale sattus. Tegin endale mõttelise märkuse, et peenemat pesu ei tohi kapis igaks juhuks seismas hoida, ja toimetasin nõutud kraami kohale.

Kui ma haiglas õiendasin, helises uuesti telefon. Jälle maalt. Onu oli lubanud eelmisel nädalal sinna sõita, aga polnud välja ilmunud ja nüüd ei vasta ka tema telefon. Püüdsin paanikat maha võtta, aga tundsin, et lähen ka ise närvi. Selleks ajaks oli ka ema Tartusse jõudnud. Olime mõlemad võrdselt nõutud. Igaks juhuks helistasin politseisse ja küsisin, mida teha, kui on kahtlus, et inimene on kadunud või temaga midagi juhtunud. Abivalmis ja osavõtlik politseikorrapidaja soovitas minna ja uks maha lõhkuda — selles eas korralike eluviisidega mees niisama ära ei kao. Tundsin, kuidas vererõhk tõuseb. Sõitsime onu maja juurde — lukus uks, akende ees kardinad.

Lukuabi saabus poole tunni jooksul. Selgus, et kadunu ongi kadunu. Lahkunu. Lahkunud ilmselt unes juba mitu päeva tagasi. (Ma ei saa seda pilti kuidagi mälust kustutatud.) Siis kiirabi. Surnuauto. Veel vestlus politseiga. Järgmine päev asjaõiendusi kuni onulapsed saabusid.

Krematoorium töötab nagu konveier — tseremoonia käis, kui uued leinajad juba fuajees tammusid ja jutelda pomisesid. Matuselisi oli napp tosin, ainult lähimad sugulased. Sõbrad-kolleegid olid onul kõik eelmistesse eluperioodidesse maha jäänud. Püüdsime külmast ja kurbusest kähedate häältega kuidagiviisi “Kodukotust” laulda. Ilmalik lugija oli ilmselgelt liigutatud — ütles, et on ise sama aastakäigu poiss ja mitmed onulaste räägitud seigad tulid talle tuttavad nagu omaenese elust. Pärast istusime peielaua asemel veel veidi aega minu pool ja jõime kohvi.

Vanatädi oli vahepeal maakonnahaiglasse tagasi toimetatud. Arst (või keegi muu — ega nad ju ennast ei esitle) oli käskinud muretseda kargud ja keegi neiu oli lubanud tulla näitama, kuidas nendega käiakse. Kargud said kohale toimetatud ja seisavad palati nurgas. Käimisõpetajat pole seni välja ilmunud. Varsti kirjutatakse patsient haiglast välja, aga kuidas ta maal puude ja solgipangega hakkama saab, on esialgu teadmata. (Sõna “hooldekodu” on tabu.)

Kõik see oli mul kuskil kuklas või kukil, kui sattusin eile koolitusele, kus seletati, et pikaks, harmooniliseks ja õnnelikuks eluks vajab inimene täpselt neid asju, mis minul puuduvad. See on umbes sama kasulik, kui seletada murtud reieluuga inimesele, et tervete kontidega on elukvaliteet ikka palju parem. Jajah, parem ikka olla terve ja rikas kui vaene ja haige, nagu uuem vanasõna ütleb. Karke — piltlikult — ei pakkunud keegi, ega ka mitte abi nende õigesti kaenla alla sättimisel. Võib-olla selleks on mingi jätkukoolitus.

Kõndisin kodu poole ja tundsin, kuidas mul ninas sügeleb. Enesehaletsuse võimas tulvavesi oli tammi taha kogunenud ja tamm näitas esimesi mõrasid.

Mõtisklustest äratas mind karm hääl, mis küsis, kas ma pole äkki midagi valesti teinud. Jah, muidugi olin. Olin punase tule ajal üle tänava kõndinud. Mind paluti politseiauto juurde. Situatsiooni absurdsus tegi mind miskipärast jaburalt lõbusaks — olen tavaliselt paranoilisuseni korralik liikleja, kes ületab sõituteed ainult üle sebra, isegi kui selleks tuleb sajameetrine ring teha.

Naeratus oli täiesti ülearune. Seadusesilmale ei meeldi miski rohkem kui pühkida pahategija näolt ülbe irve. Nii et nad olid päris kurjad. Viisakad, aga kurjad. Pidin ära kuulama korraliku epistli liikluses varitsevatest ohtudest.

Tundsin end nagu kogemata akna lõhkunud oivik esimest korda elus direktori kabineti ukse taga. (“Tuppa sittunud kass” on ka asjakohane kõnekäänd.) Seisin, pea õlgade vahel, ja tundsin, kuidas praod tammis järjest laienevad. Huuled hakkavad värisema. Silmad läikima. Tundsin, et kui ma peaksin hakkama seletama, miks ma ei taha jääda ohutussaarele kahe erisuunalise autodevoo vahele, oleks üleujutus käes. Ja keda minu hädad üldse huvitaks? Seadus kehtib kõigile ühtmoodi. Niisiis pomisesin midagi ebamäärast, kritseldasin hoiatusmenetluse blanketile oma pookstavid ja kiirkomberdasin sündmuskohalt minema. Olen nüüd siis kõigele lisaks väärtegija. Tempel mällu igaveseks.

Lihtsalt vahelduseks võiks lähiajal ka midagi head juhtuda.

2 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. kylmjalg said, on 27/02/2010 at 15:34

    Seda udu, mis pärast lähedase surma tekib olen isegi hiljuti kogenud. Tunnen kaasa ja loodan varsti läheb kergemaks. Kindlasti läheb.

    • tavainimene said, on 27/02/2010 at 16:35

      Aitäh. Ma lugesin su vanaisa kohta, see oli väga liigutav. Mulle endale tundub, et iga maetud lähedasega olen ma matnud tüki oma lapsepõlvest. Aga lühiajalises perspektiivis peab muidugi päike välja tulema, kus ta pääseb.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: