tavainimene

Ei arvusta, vaid muljetan

Posted in * by tavainimene on 13/12/2009

Käisin vahelduseks kesklinnas, mõistagi põikasin ka raamatupoodi sisse ja mõistagi ei saanud ma sealt tühjade kätega väljuda. Aastalõpueelarve kisub pingeliseks.

Triin Tasuja “Provintsiluule” ja Nirti “Ja anna meile andeks meie võlad…”. Noor poeet ja noor prosaist, mõlemad kirjutavad rahutu provintsineiu eneseotsingutest, aga üsna erinevalt.

Luuletajast Triin on intiimsem, nurgelisem, kibedam. Ma ei tea, kas ta kirjutab läbinisti endast, aga see tundub väga usutav. Igatahes on see poeetiline “mina” keegi, kes ei taha läbi mahtuda ega painduda nendest aukudest seinas, mida talle ette lükatakse. All ootab jääkülm vesi. Õnneliku lõpu võimalus on küsimärgiga, mitte kolme punktiga. Ma mõtlesin, ilmselt fotode mõjul, korraks autorist kui punkluuletajast, aga punk on vist rohkem rõõmsalt ja süüdimatult käratsev; Triinul on refleksiooni. Punk, jazz ja blues.

Hakkasin veel mõtlema, et kahtlemata sünnitab maailmavalu vihaseid ja ilusaid luuletusi. Aga kas lugejast on eetiline soovida, et poeet tema lugemisnaudingu nimel jätkuvalt kannataks, südant veritseks? Või peame soovima, et ta leiaks igavesti ustava südamekallima, mõnusa töökoha, lehvivate pitskardinatega toa, roosa koorekannu maikellukestega, pannkooke täis taldriku ja karvased jänkusussid?

Nirti romaanis pigem aimub autobiograafilisi sugemeid. Tema peategelane jutustab küll mina-vormis ja kohati tundub tema vaatekoht autori omaga pea kokku sulavat, aga läheb siis jälle sellest lahku. Lugu on hoogsalt ja sõnaosavalt kirja pandud, omajagu on one-linereid. Võib-olla on jutustus isegi liiga lobedalt voolav — armilise hingega kangelanna enesevaatlus võinuks ju mõnes kohas kobavam olla, näitamise asemel aimata lasta. Võib-olla oleks erinevate eluperioodide Lilitid võinud olla lahti kirjutatud erinevama tooniga. Lõpuks tundus, et kõike on kuidagi liiga palju — rahulikumale autorile oleks siin nii konstruktsioone kui furnituure jätkunud kolmeks romaaniks. Aga ma vist umbes saan aru, mis tunne see on, kui sõnad pulbitsevad sees ja ise sunnivad end kirja panema.

Miskipärast meenusid lugedes kaugest kooliajast teismeliste tüdrukute salmikute-päevikute käsitsi ümber kirjutatud Tuhkatriinu-jutud. Ma ei mäleta, mis nonde juttude täpsem sisu oli ja kuidas nad lõppesid või kui levinud selline fenomen üldse oli. Ja tegelikult polegi neil ei Nirti ega Triinu esikteostega midagi pistmist, lihtsalt tuli meelde üks väga ammune emotsioon.

Üks vastus

Subscribe to comments with RSS.

  1. […]  persoonilugu Nirtist Raamatukoguhoidja tutvustab seniidis.blogspot.com Karuema päevaraamat Tavainimene Toomas Vint Raamatutuba (tsitaate) Share this:TwitterFacebookLike this:LikeBe the first to like […]


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: