tavainimene

“Pärandus”

Posted in * by tavainimene on 29/11/2009

Jälle kino — Kanada prantsuskeelne film “Pärandus”. Lugu vanaldase kolkaarsti ajutisest asendajast, üksikust edukast linnanaisest, kes pooleldi vastu tahtmist metsikusse maasse ja inimestesse pooleldi kiindub ja pooleldi sisse imetakse nagu soolaukasse.

Pretensioonitu väike film. Selline… protestantlik. Tegelikult väga eestipärane. Järele mõeldes oleks see võinud väga vabalt eesti film olla — troostitu maaelu, põhjamaiselt vaoshoitud ilmed ja žestid, suursuguselt üksildased maastikud, aeglus, pikad pausid, vaikus ja dissoneerivad viiuliakordid. Normétali (mõtlesin algul, et see on Montreali anagramm, aga selline koht ongi päriselt olemas) asemel oleks vabalt võinud olla Võhma, Aseri või Sindi.

Nõrgaks jäi minu jaoks peategelaskuju. Kuna tema kohta ei antud isegi vihjamisi mitte mingit taustainfot, oli ta kõhklustele selle võrra raskem kaasa elada. Otsuses, kas minna või jääda, ei olnud tema jaoks eriti palju kaalul. Ei mingit seebiooperlikku heitlust kahe vastukäive vande ja tõotuse vahel. Samas ei oleks selline dramaatika muidugi filmi üldise tooniga sobinud ja võib-olla ongi sellised väikesed suured otsused kõige raskemad. Ka filmi järsk ja ootamatu lõpp pidi vast edasi andma seda, et elu ei ole kolmevaatuseline lugu, mille võtab kokku lõppsõna ja moraal.

Filmi moraali võis siiski kokku võtta nii, et kõik me oleme siin maa peal eksinud lapsed; õndsaks saab teiste omasuguste heaks midagi kasulikku tehes ja kui ligimesearmastus teeb haiget, siis otsi lohutust loodusest. EAS ja regionaalminister peaksid tellima meie filmimeistritelt samasuguse linaloo, propageerimaks läbipõlevatele linnasakstele lihtsa maatöö karskeid rõõme Aseris või Võhmas. Ainult surijaid ei tohiks selles meie filmis muidugi olla.

Tegelikult oli selle kinoseansi valdavaim emotsioon minu jaoks ärritus, mida põhjustas mu selja taga istuv meesterahvas, kes tegi kogu filmi vältel oma kaaslannale sosintõlget. Üsna asjatundmatut sealjuures. Idioomide (to take the veil jms) ja meditsiiniterminoloogia koha peal oli ta vait. Püüdsin segajat ignoreerida, aga no see oli nagu “mitte mõelda jääkarule”. Sosin oli süüdlasliku alatooniga, aga ei muutunud sellest üldsegi vähem häirivaks. Süüdlaslikkus on siiski relvitukstegev — kui oleksin ümber pööranud ja märkuse teinud, jäänuksin mina vastikuks tülinorijaks. “Me kõik oleme ju vaid eksinud lapsed ja mina olen esimene, kes end eksinuks tunnistab.”

Kõndisin läbi vihma koju. Maja ees askeldas bemmi ümber kamp vindiseid rullnokki. Üks neist seisis otse keset asfaltplatsi ja kusi laias kaares. Pidin sellest fontäänist möödumiseks väikse ringi tegema. “Pln vbandust,” luksatas poiss. “Pissihäda tuli,” lisas ta lapselikul toonil. Eksinud lapsed, jumala eest.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: