tavainimene

Prototüübi piinad

Posted in * by tavainimene on 25/09/2009

Jüri ja Mari on abielus. Jüri tüdineb Mari pidevast näägutamisest ja kolib ema juurde. Maril saab hing täis ja ta kirjutab raamatu – romaani. (See polegi nii ebatõenäoline – tänapäeva inimesed kirjutavat rohkem kui kunagi varem ajaloos.) Selle peategelane kirjeldab mina-vormis oma kooselu Jüri, Jyri või lihtsalt Jotiga, keda kujutatakse haisva kõõmapea, roppsuu ja alkohooliku/psühhopaadi/kleptomaani/süfiliitiku/impotendi/kapihomona.

Mis edasi? Kui Jüri saab teada, et Mari romaani kirjutab, võib ta püüda teda paluda või kinni maksta. Ta võib hoiatada või ähvardada kirjastajaid. Kui romaan ikkagi ilmub – võib-olla on kirjastaja kavalalt Jürist Peetri teinud – on muidugi võimalus, et Jüri, kes pole ise suurem raamatulemb, ei saagi teada, miks naabrid trepikojas teda nähes iseäralikult muigavad. Tõenäolisem on siiski, et kas oma ema või, mis halvem, laste kaudu saab Jüri siiski oma kurikuulsuse kirjanduslikest allikatest teada. Võimalik, et laste klassikaaslastele pakub raamatust valitud lõikude kõva häälega ette kandmine suurt lõbu.

Mis edasi saab? Jüri võib asja vapralt ignoreerida. Ta võib püüda avaldada omapoolseid vastulauseid. Võib minna kooli ja pidada laste klassikaaslastele loengu fiktsiooni piiridest. Ta võib ka minna kohtusse. Võib nõuda, et raamat müügilt kõrvaldataks. Kuidas seda asja küll arutatakse – kumma poole kohta kehtib süütuse presumptsioon? Kas Jüri peab tõendama, et Mari on valetanud, ja seega esitama tõendeid, et ta pole vägivallatsenud, varastanud, ringi hooranud jne? Või on hoopis püha kunst põhimõtteliselt süüdimatu? Või piisab väikeses trükis disclaimerist, et “see siin on fiktsioon”? Kas disclaimer on ülimuslik, kui autor televisiooni jutusaates kinnitab, et aines on suuresti elust enesest? Aga kui ta seda väites mõistatuslikult ja mitmetähenduslikult muigab?

Nii või teisiti on kogu tiraaž selleks ajaks tõenäoliselt maha müüdud. Jüri võib siis vahest nõuda hüvitust talle tekitatud kahju eest – kui tal õnnestub kahjusid tõendada. Kui tal on näiteks esitada lastepsühhiaatri arve. Arvesse läheks ehk ka kirjalik tõend tööandjalt, kes on keeldnud Jürile halva maine pärast ametikõrgendust andmast. Aga kui Jüri on kakskümmend aastat turvamehe või autopesijana töötanud, siis ei lähe ilmselt ka see läbi – keda huvitab vaese inimese maine?

Ameerika vandekohtus oleks võib-olla teistmoodi, aga Eestis on Jüri fiktsiooni võimu ees kaitsetu. Arvatavasti patsutab kohtunik talle õlale ja lausub midagi selles vaimus, et saa üle. Või et ole õieti tänulik – sa oled nüüd ju surematu kirjenduslik kangelane. Mis pagana moraalsed kannatused, misasi see moraal veel on?

Jah, tundub, et kõige kindlam on piirata oma suhtlusringkonda kirjaoskamatute inimestega.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: