tavainimene

Lood krüptist

Posted in * by tavainimene on 22/09/2009

Üks tuttav kutsus mind Kirjanduse Maja keldrisse, kus Tajo Kadajas esitles oma uut plaati Poogna autorite tekstidele. Laulude vahele pidid luuletajad oma värsse lugema. Ühest küljest ma võõristan noort luulet, teiselt poolt tundus kombinatsioon piisavalt ebatavaline, et lihtsalt uudse kogemuse pärast kohale minna.

Tõepoolest mõjus üllatavalt. Ma oleks oodanud mingit sorti kitarrifolkbluusi, aga kõlasid hoopis “Merevaiguvõtme” või Helsinki kruiisi stiilis kerged meloodiad. Klahvpillimängija meenutaski töösse süvenenud Soome ärimeest projektide kohal, kerge murekorts kulmude vahel. (Muidu nägi ta välja nagu üksteise sisse sulatatud Pullerits ja Kadastik.) Samas esimesed kolm lugu tekitasid tunde, et poole noorema produtsendi ja kolm korda noorema solistiga (mõni nukkilus poiss ülikitsaste pükstega, tukk viltu silma kohal) saaks nende meloodiate ja tekstide baasil päris ägeda asja. Nu-melodik või nu-romantik. Aga jah, paljuvõitu sai seda magusat.

Mõnda lauluteksti olekski tahtnud ilma viisita kuulata. Enamalt jaolt oli siiski tegu üsna tavalise günekolüürikaga kuskil Vaarandi – Underi teljel. Kui kakskümmend aastat tagasi oli “olen lind kel murtud tiib”, siis nüüd on “ma häbitult su huulilt joon”. Muidu aga ikka öö, vihm, sosinad, tõotused, sammud jms tavaline kraam. Värskema erandina jäi kõrva Zahiri “Vastu kuuma grilli”.

Mõnele luuletusele oleks ehk kasuks tulnud, kui seda oleks esitanud mitte autor vaid keegi teine. Üks asi, mis ma olen ammu kahetsedes mõelnud, on see, et nõudlikud kirjandusõpetajad on etlejatest skandeerimise liiga sügavalt välja juurinud. “Tata-tata-tata-taast” on lahti saadud, aga ülipüüdlik sisurõhkude panemine kaotab koos värsirõhuga ära luuletuse laulvuse, mõnu, tooni.

Kuigi luuletused ega muusika ei pannud mind just vaimustusest kangestuma, oli kogu üritus omamoodi sümpaatne. Luuletajad olid ise toredad oma kokkuhoidmise ja õlgõlatundega.

*

Minu enda maailma siseneb poeesia ja draama viimasel ajal peamiselt unenägude kujul. Üleeile öösel nägin unes, et vaatasin aknast, kuidas loomaarst mu naabrinaise koerale surmavat süsti teeb, ja ärkasin üles selle peale, et nutsin nagu väike laps, nägu pisarate ja tatiga koos. Eile öösel nägin, et olin oma ülikooliaegses korteris. Vaatasin ringi ja mõtlesin, kuidas ma saan viibida majas, mis kaks aastat tagasi maha lammutati. Aga unes oli lihtne ja loogiline seletus varnast võtta – järelikult olen ma ise surnud ja kummitan. Missugune tore meeleolu algavaks tööpäevaks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: