Sootuks süütu kannatab

“Skipped Parts” – selle sisu võiks 140 tähemärgi piires kokku võtta ka nii, et “vanavanemate patud nuheldakse lapselaste kaela”. Tüdruk võib ju mõelda, et raju ulaelu elades maksab ta kätte hoolimatule isale, aga kannatab siiski hoopis tema enda laps. Kellele kaasa tunda? Need pole ju sugugi rumalad inimesed, kes siin rumalalt elavad. Nad ju reflekteerivad. Kui paljut vabandab välja raske lapsepõlv?

Mõtlesin täna veel neimakirjanduse peale. Ma ei tahaks olla varateismeline, kelle üks vanem on teise “laulu sisse pannud”. Sama hästi võib lapsele kooli minekuks kaela riputada sildi “mu ema on kleptomaan, amatöörprostituut ja süfiliitik” või “mu isa on kompleksides impotent ja kapipede”.

Siit muidugi jälle vana küsimus, kas inimesel on mingit võimalust jõustada oma soovi mitte olla prototüüp. Kas väikses kirjas lahtiütlus “isikud ja sündmused on välja mõeldud” vabandab kõik välja, isegi kui mitte ükski inimene seda ei usu?