tavainimene

Minu tõekspidamised õpetajana*

Posted in * by tavainimene on 04/09/2008

Igaüks meist on elu jooksul kokku puutunud paljude – võimalik, et kümnete – õpetajatega. Mõnest on jäänud kahvatumad, mõnest kirkamad mälestused. Mõnda meenutades läheb süda soojaks, teine tekitab veel aastaid tagantjärgi meelekibedust. Kokkuvõttes on vist igal meist ettekujutus sellest, missugune on hea õpetaja. Ideaalset pedagoogi ei ole olemas, kuid igaüks meist võib püüelda ideaali poole, nii nagu seda endale ette kujutame. Ideaali võime sõnastada enda õpetajakreedona – millesse usume, mille poole pürgime.

Mina usun, et hea õpetaja peab eelkõige olema hea inimene, armastama maailma ja inimesi. See on ühelt pool iseloomujoon, kuid veel enam teadlik otsustus – soovida inimestele head, teha neile head, takerdumata kibedusse, masendusse või tuimusesse. Me peame õppima tundma inimesi, sealhulgas iseennast, et toimuvat paremini mõista. Me peame harima oma aeda – iga päev. Õnneks on kool suurepärane koht, kus vastastikuses andmises ja saamises ise õppida ja areneda nii õpetaja kui inimesena.

Ma usungi, et hea õpetaja on ise avatud õppimisele, alati valmis küsimusi esitama ja vastuseid otsima. Sellega käib kaasas ka võime tunnistada oma ekslikkust ja tehtud vigu – tähtis eeldus, olemaks õiglane ja erapooletu. Õpetaja pole üksnes teadmiste jagaja, vaid ka kasvataja, vahel isegi kohtunik. Hea õpetaja suudab seda rolli täita suuremeelselt, sine ira et studio, lahutades oma mõttes isikud nende tegudest ning alustades iga uut hommikut vabana eelmise päeva pahameelest.

Ma usun, et lisaks väärtuslikele inimlikele omadustele peab õpetaja olema meisterlik oma aines, erudeeritud, laia silmaringiga, intelligent sõna parimas mõttes. Õpetaja peab oma isiksusega muutma tarkuse ja selle taga nõudmise  atraktiivseks noortele, kelle vahetute huvide sfäär piirdub ju enamasti pigem suhete ja staatusega. Huvitavat inimest on huvitav kuulata; hea ja tark õpetaja suudab leida need pidepunktid, mille taha õpilaste huvi haakida. Ainult see, kes armastab ise oma eriala, suudab panna sellest vaimustuma ka teisi. Võib-olla on see idealistlik usk, kuid eks peabki õpetajas olema mõnevõrra maailmaparandajat. Võidelda ja otsida, leida ja mitte alla anda!

Ma usun, et kuigi õpetaja peaks püüdma ideaali poole, tuleks läbipõlemise vältimiseks endale aru anda oma piiridest. Aeg-ajalt tuleb ennast kõrvalt vaadata. Huumor (ühendatuna kindlasti taktitundega) on paljude teede sillutaja, pingete lahendaja, tuju tõstja ja töötulemuste parandaja.

Niisiis, kui peaksin oma õpetajakreedo mahutama lühikesse loetellu, oleks see järgmine: ligimesearmastus, õiglus, erialane meisterlikkus ja heatahtlik huumorimeel. Loodan, et neid põhimõtteid vaimusilma ees hoides suudan saada millekski enamaks kui tunniandjaks – selliseks õpetajaks, keda õpilased tulevikus sooja tundega meenutavad olulise inimesena oma elus.

______
* – avaldatakse autori nõusolekul. Postitus on inspireeritud ühest otsingufraasist, millega siia blogisse jõuti.

4 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. sol said, on 05/10/2011 at 08:02

    Väga kaunis :) Jääb üle vaid lisada, et ideaalsel õpetajal on lisaks sellele kõigele veel särav nimbus ümber pea, kaks kuldset tiiba seljal ja ta lendleb klassi lae all, mängib kannelt ja laulab õrna häälega.

  2. sol said, on 05/10/2011 at 08:29

    Kahjuks pole reaalses õpetajatöös üldsegi prioriteediks suhestumine oma ainega ja õpilastega, vaid ikka läbisaamine direktori ja õppealajuhatajaga, reputatsioon lapsevanemate silmis ja korralikult korras paberimajandus. Kui need 3 asja korras pole, läheb vaesel õpetajal elu väga kibedaks.

  3. tavainimene said, on 05/10/2011 at 15:10

    :)

  4. lendav said, on 06/10/2011 at 11:47

    Mu tütrel on imetore pilliõpetaja muusikakoolis, tõeline kustnik ja entusiast. Ainus viga on, et ta ei suuda päevikute, õppekavade jms paberikraamiga hakkama saada, lisaks on ta mõnikord haige (pea ikka). Siiani on teda koolis alles hoitud, kuna ta on ikkagi üliandekas ja tegelikult ka suurepärane õpetaja. Mu tütar on vist muusikakooli siiani jäänud suurelt osalt just tema tõttu. Üldhariduskoolis see võimalik poleks – ettemääratud raamid ei jäta isiksuste (ja nende väikest puuduste ning omapärade) jaoks mingit ruumi. Õpilane oma vajadustega ongi viimane, enne teda on paberimajandus jm millest Sol kirjutas.

    Eks arstidega on ka umbes sama lugu – lähen kabinetti, räägin muret, aga arst toksib midagi ja pole aega mulle otsagi vaadata. Hea, kui leiab aega vererõhku mõõta või kurku vaadata… Aga paberid peavad korras olema. Mille jaoks see arst seal on, paberite või patsientide tarvis?


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: