Jah, nagu poleks suurimatest suurimad meistrid meile piisava veenvusega näidanud, et naised, kes hakkavad oma ratsionaalset abikaasalikku ligimesearmastust kirgede ja ihadega solkima, peavad pankrotistununa arseenikut neelama või lõpetavad rongi all.

Haaravaks põnevusjutuks oli siin minu meelest liiga palju liine, polüfooniliseks romaaniks jäi sügavust väheks. Aga kuivõrd raamatu sisekaane adjustaadid sisaldavad sõnu ja väljendeid nagu “maginificent“, “brilliant“, “masterpiece” ja “unforgettable“, siis ma olen täiesti valmis tunnistama, et viga on igatepidi minus – labasevõitu maitses, kehvas keeleoskuses ja milles kõiges veel.

Usaldus. Ühiskond põhineb usaldusel – nagu ka perekond või erakond. Kodanike usaldus riigi vastu on meie iseolemise parim tagatis. Eesti peab olema jätkuvalt usaldusväärne riik Euroopa ja kogu maailma jaoks.
Avatus. See tähendab vaba ühiskonda, kus igaühe võimalused sõltuvad tema võimetest ja töökusest, mitte susserdamisest peidetud võimuvertikaalides. Eestil peab olema avatud majandus ja ligitõmbav ettevõtluskeskkond.
Rahvuslus. Avatud rahvuslus on loova energia allikas ja demokraatliku ühiskonna tagatis. Eesti keele, kultuuri ja omakeelse kõrghariduse hoidmine on meie ülim väljakutse muutuvas maailmas.
Alalhoidlikkus. See puudutab rahvuslikke väärtusi ja järjepidevust, aga ka säästlikkust näiteks keskkonna- või rahapoliitikas, samuti kõigi riiklike ja omavalitsusinstitutsioonide ratsionaalset toimimist.
Paindlikkus. Eesti pole ookeanilaev, vaid väle süst, mis suudab vajadusel kiirelt reageerida ja kurssi muuta. Me ei saa endale lubada kinnikasvanud struktuure: kohmakat bürokraatiat, monopoolseid piiranguid või kontrollitud demokraatiaga parteisid.
Tarkus. Haridus on rahvuslik hüve, Eesti konkurentsivõime ja kultuurilise kestmise eeldus. Tagame hea hariduse kättesaadavuse ja sellised palgad, mis vastavad pedagoogide poolt ühiskonna arengusse antud panusele.
Kaitstus. Tagame Eesti riigi püsimise ja julgeoleku. Riigikaitse vajadusi ei või alahinnata, samuti energiajulgeolekut ja majanduslike riskide minimeerimist. Turvatunne on igaühe õigus, mida aitab tagada eluterve ühiskond.

Miskipärast tuli meelde ühe jaapanlase teooria, et kui veele ilusaid ja positiivseid sõnu peale lugeda, siis omandab see  tervistavad omadused.

Ei, ega väärtused pole pahad asjad, nagu nimigi ütleb. Ja mida rohkem neid on, seda toredam — ikka iga elujuhtumi jaoks mitu tükki. Tõsiselt huvitavaks läheb asi siis, kui on vaja teha nende vahel valikuid: kas õpetajatele palgatõus (Tarkus) või kaitseväele kahurid (Kaitstus)? Kas maal töökohtade loomist toetada senisest enam (Alalhoidlikkus) või ei (Avatus)? Kas lubada (Avatus, Paindlikkus) homodel lapsendada või mitte (Alalhoidlikkus)? Kas ehitada Paldiskisse tuumajaam (Avatus, Paindlikkus, Alalhoidlikkus, Kaitsus) või loota põhu- ja võsaenergiale (Avatus, Paindlikkus, Alalhoidlikkus, Kaitsus)?

Laura on päris sümpaatne kartul, ühtlase suuruse, korrapärase kuju ja sileda koorega. Kui säilivusvoorus ka head punktid saab, on tal šansse saada uueks lemmikuks. Kevadeks on mul üks telefoninumber, kust peaks saama Satina seemet, selle tahaks ka veel ära proovida.

Seemnelintidega ma enam jukerdama ei hakka. Kaalikaseemned külvan lavas turbakassettidesse ning porgandiseemned kallan vakku leotatult ja paksu jahukliistriga segatult. Sortidel minu kogemuste järgi lõppkokkuvõttes suurt vahet pole ei säilivuses ega maitseomadustes.

Lehtsalatit panen palju vähem — no ei sööda seda, kui kurki vähegi saada on. Redised kipuvad ka peenrale ära puituma. Sibulat ja porgandit võiks aga alati rohkem olla. Ja peeti, mida olen viimasel paaril aastal söönud vist rohkem kui senise elu jooksul kokku.

Kurkide puhul jään edaspidi vana hea Adami juurde. Tomatitest on hetkel kuldmedalit jagamas Koit (osalt patriootlikest tunnetest ajendatult) ja Malinowy Ozarowski (puhtalt maitseomaduste tõttu).

Kõrvitsasordi suhtes olen jätkuvalt kõhklev, soovitused on teretulnud — et oleks hästi säiliv, õhukese koorega ja paksu viljalihakihiga. Suvikõrvitsat tahaks ka kasvatada, sellest tehtud hautised (tomati ja sibulaga või kanaliha ja toorjuustuga, aga kindlasti vürtsiga maitsestatult) olid sügise suurhitt.

Maisikasvatus oli lõbus eksperiment. Päris küpseks jõudis küll saada ainult paar tõlvikut, aga isegi pooltoorelt ära korjatud ja järelvalminud on lindude seas heatahtlikku vastuvõttu leidnud. No ma mõtlen, kas tasub uuesti mässata nende varte toestamisega. Kolmandat nii maisisõbralikult kuuma suve ju nagunii järjest ei tule.

Väike plaan on tuleval kevadel üle hulga aja kapsaga ka üritada, kuigi ma tean, et ilma mürkideta on see üpris lootusetu. Aga hiljuti kuulsin sellist juttu, et väikeaias võiks proovida kapsapeadele katteloorist mütse pähe tõmmata. See on nii vahvalt jabur idee, et ma lihtsalt pean proovima.

Jah, Seemnemaailma veebileht peibutab juba oma imedega. Ja kolmest talvekuust on, usu või ära usu, tõesti pool möödas.

Tasuta linnaliinibusside tulemus on, et vaesed hakkavad jalgsi käimise asemel bussiga sõitma, mitte rikkad ei loobu autost.

Nüüd tuli pärast paari aastat peamiselt raamatuga sohval lesides veedetud õhtuid jälle selline tunne, et võiks natuke liigutada. Sörkjooksuks ega kepikõnniks ei suuda ma ennast sundida sundideski, aga tantsimine tuleb hädapärast kõne alla.

Oh aeg. Noh, jah. Järjekordselt valge vares noorte, sportlike ja äärmiselt stiilsete treenijannade seas. Pole mu kehas ei jahedat hip-hopi jonksu ega kuuma salsa-puusanõksu. I’m a dancer trapped in the body of a tree. Karta on, et Terpsichore tõmbas selle vaatepildi peale lonksu nektarit kurku. Aga ma paar korda proovin ikka veel. Kui ka füüsilist arengut ei toimu, siis harjutan vähemasti ebaõnnestumise stoilist talumist.

Seevastu Tere piimatööstus võiks küll naaberrahvaste heade suhete hoidmise nimel hoolikamalt varjata asjaolu, et nende kohvipiim pisikestes tetraeedrikujulistes pakkides, mis avamisel alati õnnetu kohvitaja ja tema lähiümbruse lehmavalgega üle piserdavad, on toodetud Lätis.

Ühest küljest saan ma aru, et ühiskonnas on ja peabki olema inimesi, kelle kutsumuseks on destructive testing. Aga teisest küljest mul on väike hirm, et kui mõni selline hakkab doonoriks, siis ta kindlasti  teeb enne vereloovutust ühe kõva vodka-vaaliumi kokteili, lihtsalt tõestamaks, et “süsteem on mäda”. Võidurõõm ja kahjurõõm — kaks kõige suuremat ja puhtamat. Pealegi, kellele ja milleks seda verd üldse kogutakse?

Murphy seadus ütleb, et pole võimalik teha süsteemi lollikindlaks, sest lollid on haruldaselt leidlikud. Viisakam versioon sellest kõlaks nii,  et mida rohkem on ühiskonnas leidlikke, seda suuremad on kulutused süsteemidele. Rehepappide ja paragrahviväänajate riigis tulebki iga nädal võtta vastu tosin seaduse muutmise seaduse muutmise seadust. Heausksust pole mõtet eeldada.

Selles mõttes sobib Eesti küll hästi uute süsteemide testimise platsdarmiks, nagu mõned pakkunud on. Et kui kuskil on mingigi võimalus paragrahvi konksude vahelt läbi vingerdada, siis varem või hiljem (ja pigem varem) me selle leiame.