Hobiaedniku jaanuar
Täna oli jaanuari kolmas esmaspäev, mille elustiiliportaalid on ristinud Aasta Masendavaimaks Päevaks. Aga töö juures rääkisid kohvipausi ajal kolleegid juba paprikaseemnete mulda pistmisest. Paras aeg võtta kokku eelmise aiamajandushooaja õppetunnid järgmiseks. Et kui taevas elu ja tervist annab ja nii edasi.
Laura on päris sümpaatne kartul, ühtlase suuruse, korrapärase kuju ja sileda koorega. Kui säilivusvoorus ka head punktid saab, on tal šansse saada uueks lemmikuks. Kevadeks on mul üks telefoninumber, kust peaks saama Satina seemet, selle tahaks ka veel ära proovida.
Seemnelintidega ma enam jukerdama ei hakka. Kaalikaseemned külvan lavas turbakassettidesse ning porgandiseemned kallan vakku leotatult ja paksu jahukliistriga segatult. Sortidel minu kogemuste järgi lõppkokkuvõttes suurt vahet pole ei säilivuses ega maitseomadustes.
Lehtsalatit panen palju vähem — no ei sööda seda, kui kurki vähegi saada on. Redised kipuvad ka peenrale ära puituma. Sibulat ja porgandit võiks aga alati rohkem olla. Ja peeti, mida olen viimasel paaril aastal söönud vist rohkem kui senise elu jooksul kokku.
Kurkide puhul jään edaspidi vana hea Adami juurde. Tomatitest on hetkel kuldmedalit jagamas Koit (osalt patriootlikest tunnetest ajendatult) ja Malinowy Ozarowski (puhtalt maitseomaduste tõttu).
Kõrvitsasordi suhtes olen jätkuvalt kõhklev, soovitused on teretulnud — et oleks hästi säiliv, õhukese koorega ja paksu viljalihakihiga. Suvikõrvitsat tahaks ka kasvatada, sellest tehtud hautised (tomati ja sibulaga või kanaliha ja toorjuustuga, aga kindlasti vürtsiga maitsestatult) olid sügise suurhitt.
Maisikasvatus oli lõbus eksperiment. Päris küpseks jõudis küll saada ainult paar tõlvikut, aga isegi pooltoorelt ära korjatud ja järelvalminud on lindude seas heatahtlikku vastuvõttu leidnud. No ma mõtlen, kas tasub uuesti mässata nende varte toestamisega. Kolmandat nii maisisõbralikult kuuma suve ju nagunii järjest ei tule.
Väike plaan on tuleval kevadel üle hulga aja kapsaga ka üritada, kuigi ma tean, et ilma mürkideta on see üpris lootusetu. Aga hiljuti kuulsin sellist juttu, et väikeaias võiks proovida kapsapeadele katteloorist mütse pähe tõmmata. See on nii vahvalt jabur idee, et ma lihtsalt pean proovima.
Jah, Seemnemaailma veebileht peibutab juba oma imedega. Ja kolmest talvekuust on, usu või ära usu, tõesti pool möödas.
Minus tärkas huvi :)
Kuidas sa neid porgandiseemneid ette valmistad? Ma pole kunagi varem mingist kliistrist porgandiseemnetega seoses küll kuulnud. Me oleme tavaliselt otse pakist vakku külvanud, aga mulle tundub, et see on õudne raiskamine, pärast harvenda 2/3 välja. Hea meelega kasutaks mõnda kokkuhoiunippi :)
Porgandiseemned panen taldrikule ja kallan vett peale, nii et nad kõik kenasti märjad on. Ja siis leotan nii umbes päevakese-poolteist-kaks kuni seemned on kenasti paisunud ja hakkavad juba nagu iduotsakest välja ajama. Nii. Siis keedan veest ja jahust paksu kisselli taolise kliistri ja jahutan maha. Ja segan seemned sinna hulka. (Koguseid ei oska öelda, silma ja tunde järgi peab proovima.) Ja siis niristan selle segu koorekannust kenasti otse külvivakku. Esimeste tollide pealt on näha, kas “rosinaid” sai kissellisse liiga tihedalt või hõredalt. Ega see harvendamist päriselt ära ei hoia, aga kuidagi ühtlasem külv sai küll ja minu meelest tärkasid ka kiiremini.
Proovin ära, kui porgandikülvamiseks läheb.
Suvikõrvits on minuarust kõige lollikindlam taim üldse – kasvab ja kannab vilja igas asendis, ükskõik mis sort on. 1 taim võib anda üle 10 vilja, ei pea väetama ega midagi. See on üks väheseid köögivilju, mille kasvatamine on mul hästi välja tulnud, sellepärast targutan : )
Kas vürtsiga selles mõttes, et selle teraga, mida vanasti “vürtsiks” kutsuti ja nüüd enamasti “pimendiks”?
No mina kutsun seda tera endiselt vürtsiks ja nii on paki peal ka kirjas. Polnud tõtt-öelda kuulnudki, et seda enamasti pimendiks nimetatakse.
Vahet pole, ma lihtsalt polnud sellise idee peale tulnud, siiamaani olen maalähedaselt maitsetaimedega läbi ajanud, aga vahest peaks teinekord ka midagi eksootilisemat proovima. eriti kui arvestada, et mul on kapi otsas kaks võrdlemisi ülekasvanud suvekõrvitsat, mis ise ei maitse enam vist suurt millegi järele.
Mina olen pannud kokku suvikõrvitsat, sibulat, paprikat, porgandit, küüslauku ja tomatit. Ja maitseks soola, musta pipart, vürtsi/pimenti ja vahel ka loorberilehte.
Okei, selline suvisem komplekt ühesõnaga, kui paprikat-tomatit just purgist ei võta (hmm, kui ma järele mõtlen, peaks mul kaks purki paprikat veel järel olema).
Ma tegin suvel sageli lihtsalt kiirtoitu – panni peal sibul-küüslauk, suvikõrvits kergelt läbi praadida, kui oli hapuma isu, siis tomatit juurde, mõnd käepärast olevat maitsetaime peale, kui oli, siis juustu ka (kuigi juustu panin reeglina siis, kui tomatit ei pannud ja tomatiga kombineerisin pigem nt hakkliha). Teine tüüpiline kiirtoit oli kergelt läbi praetud suvikõrvitsaga salat, kus teised asjad olid toorsalati asjad (tomat, lehtsalat jms).
Kuna mul pole aega traditsioonilistele k88giviljadele pyhenduda, siis maandan oma agrikulturistlikke kirgi suure- ja kiirekasvuliste taimede abil – rabarber, mugulp2evalill, kurgilised ja mitmed k6rgekasvulised pysikud ja p6nevad puittaimed. Maitsetaimed on samuti v2ga suurep2rane valik – nt iisop on v2ga lolli- ja kylmakindel, piparmynt on imeline, erinevad salveid, liivateed ja muud l6hnavalehelised samuti. Viimase aja suved sobivad v2ga h2sti vahemereliste kultuuride kasvatamiseks, eriti meie kandis. Loodan, et peagi tekivad v6imalused ka vanillitaimelt saagi kogumiseks. Millal ma veel porgandeid kasvatada saan?;)
St elukutselised p6llumehed kasvatavad k88givilju palju kiiremini, t6husamalt ja paremini t2nu oma tehn baasile kui seda teeksin mina oma 10 kyynega ja vesirotte toita on ka jama.
on aga lohutav teada, et v2ikeaiandus on ikka veel elus, kuigi enamus aednikke ilutaimedele yle l2inud on.
Ega mina olen ka kunagi pühalikult tõotanud kogu see mõttetu kartulimaa muru alla panna. Aga siis selgus, et muruga on vaeva oluliselt rohkem kui kartuliga.
oijah, ära mitte räägigi. Ma kaalun muidugi kergemaid vastupanusid nagu muru ümberdefineerimine naadipõlluks (suurepärane toidutaim ometigi).